Sertifitseerimiskeskus: ID-kaart võiks asendada panga- ja kliendikaarte

ID-kaart on ainus isikut tõendav dokument, mis peab olema igal Eesti kodanikul. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

ID-kaardil on olemas kõik tehnilised võimalused, et asendada erinevate firmade kliendikaarte ning pankade debeetkaarte, kuid ettevõtetel pole piisavalt motivatsiooni sellist vahetust teha, leiab sertifitseerimikeskuse juhataja Kalev Pihl.

Pihl kinnitas, et ID-kaardil on kliendikaartide asendamiseks vajalikud tehnilised võimalused olemas ning see võiks tunduvalt laiemalt levinud olla.

Ta tõi välja kaks peamist põhjust, miks firmad ID-kaarti oma püsikliendiprogammidega siduda ei taha.

«Väga tihti usutakse turundusosakondades, et kliendi lojaalsust tõstab see, kui ettevõtte logoga plastikutükk on kodanikule tasku pandud. See ei ole ilmtingimata õige,» rääkis ta.

Teine, Pihli hinnangul parem argument on rahvusvahelistel kettidel, kellel on ühine infosüsteem. Ta tõi näite, et klientide infosüsteemi võib firma kasutada veel näiteks viies riigis, kus keegi ei tea ID-kaardist midagi.

«Tehniliselt on see teostatav, et paned oma ID-kaardi ATMi ja saad sellega raha välja võtta. Küsimus on selles, kas pangad Eesti veidruse mõttes viitsivad juurde programmeerida selle, et masinad Eesti ID-kaardiga ka hakkama saaksid. See on puhtalt viitsimise, tahtmise, ärihuvi olemasolu küsimus,» rääkis Pihl.

Nii debeetkaart kui ka ID-kaart tuvastavad, kes parasjagu sularahaautomaati või kaardimakseterminali kasutab. Pangaautomaadid peavad aktsepteerima tervet hulka erinevaid rahvusvahelisi standardeid ja kaarte. ID-kaardi toe lisamine ei annaks Pihli hinnangul pankadele kokkuhoidu, vaid lisakulusid. Tema sõnul on raske näha sellist motivaatorit, mis finantssektorit selles suunas mõjutaks.

Pihl sõnul pole selge, kes täpselt on see kuuendik kodanikest, kellel kohustuslikku ID-kaarti pole, näiteks võib seal olla ka alla 15-aastased kodanikud, kellel ei peagi ID-kaarti olema. Tema hinnangul võiks sellist statistikat teha näiteks järgmise aasta alguses.

Suur osa kaarditutest võib olla neid, kes peavad lähiaastatel uued isikuttõendavad dokumendid võtma. 2001. aastal väljastatud passid kehtivad veel käesoleval aastal ning neile inimestele ID-kaarte ei pakutud, kuna see tuli kasutusele alles 2002. aastal.

«Võib olla mingi hulk inimesi, kes täiesti põhjusega ei ole läinud uut isikuttõendavat dokumenti võtma, kuna neil on vana alles ja täiesti kehtiv. Sel ajal, kui nemad võtsid Eesti Vabariigi poolt väljaantud isikuttõendava dokumendi, siis ID-kaarti polnud veel olemas.»

Ka järgmistel aastatel ei võtnud kõiki dokumente vahetanud inimesed endale ID-kaarti, sest Pihli hinnangul läks selle juurutamisega mitu aastat aega.

«2002-2003 oli kindlasti ka veel selline suhteliselt suur hulk inimesi, kes läksid ja võtsid endale passi, aga ei võtnud ID-kaarti, kuna see dokument kui nähtus oli Eestis uus. Nad ei tundnud ennast kuidagi selleks kohustatutena, ei tundnud mingit seost sellise veidra plastikutükiga,» ütles ta.

«Pean olema pessimistlik öeldes, et ID-kaart ei ole kümne aastaga oma funktsionaalsuse mõttes muutunud grammigi,» nentis Pihl. Tema sõnul võimaldab ID-kaart teha kahte asja – anda digiallkirja ja kindlaks teha, kes on arvuti taga. Nende kahe funktsiooni peale on ehitatud kõik kaasnevad võimalused, näiteks e-teenused teavad ID-kaardi abil, kes on kodanik arvuti taga.

Pihli sõnul tuleb pidevalt juurde ID-kaardiga kasutatavaid uusi teenuseid, kuid neist lähiajal lisanduvatest võimalustest ta lähemalt rääkima ei soostunud.
«Ei ole midagi väga uut, maailmavallutavat tulemas. Kõik on väga traditsioonilised teenused, millesse on pandud juurde elektroonilist teadmust kasutaja kohta, kas isiku vanuse või soolise kuuluvuse või muu sellise alusel,» sõnas ta.