Noorte seas levib üks õige kummaline uus meelelahutusviis – planking.
Planking: kas lihtsalt veider meelelahutus või lauslollus?
See on tegevus, kus inimene heidab ennast kuskil võimalikult ekstreemses kohas kõhuli maha, nii et kogu keha on sirgelt, nägu vastu maad, käed kõrvale asetatud, ja siis keegi pildistab või filmib neid. Näiteks on plangitud keset sõiduteed, rõdu ääre ja kiriku värava peal. Mida arvavad sellisest hobist erinevad spetsialistid? Kas on põhjust kahelda noorte vaimses tervises?
Marge Vainre, psühholoog:
«Pean tunnistama, et see on päris võõras teema minu jaoks. See näib olevat tõepoolest pigem trend, seega on lootust ka selle kiirele möödumisele.
Samas, sarnaseid ilminguid on olnud ka varem, st ekstreemsus, risk, elu ja surma piiril mängimine, enese proovile panek. Mõni aasta tagasi oli noorte hulgas pop hinge kinni hoidmine, mis tekitas lühiajaliselt teatud meeleseisundi, mida nauditi koos riskiga.
Noorte keelamine, karistamine ja muul viisil karm kohtlemine ilmselt ei aita, teeb asja veel põnevamaks. Pigem on oluline jõuda selleni, mis on noorte elus vajaka, mis paneb elamusi just sedavõrd äärmuslikul viisil otsima.
Ilmselt on oluline roll ka grupifenomenil, kuuluvustunne, teiste reageering, imetlus, üksteise õhutamine. Sellest räägib ka pildistamine ja filmimine, st seda tegu on vaja esitleda.»
Kristel Orasmäe, Eesti Tänavaspordi Liidu juhatuse esinaine:
«Enamik plankingu pilte, mis minuni on jõudnud, on olnud suhteliselt tavalised ja mul on tekkinud küsimused: mis see on? miks kõik ennast nii pildistavad?
Sõbrad on püüdnud mulle seletada, et see on uus trend või isegi uus spordiala ning maailmas suhteliselt populaarne. Mind isiklikult jätab see külmaks, aga tore, et kellelgi vähemalt lõbus on.
Esimest korda panin plankingu pilti tähele netis umbes kaks nädalat tagasi. Aga olgem ausad, huvi tekitas küll, et mis asi see on. Eks keegi soovis iseenda ja sõprade elu huvitavaks teha ja leiutas plankingu. Ilmselgelt sai ta sellega ka hakkama - inimesed lähevad sellega kaasa.
Aga nagu ma aru saan, on planking seda huvitavam, mida ekstreemsem koht on valitud, seega turvalisuse peale ei mõtle keegi, vaid vastupidi - mõeldakse ebaturvalise ja ekstreemsuse peale.»
Märt Sults, koolidirektor:
«Eks omal ajal on isegi tehtud igasuguseid lollusi, aga planking näitab küll selgelt, et noortel pole lihtsalt mitte midagi targemat teha. Sellised hobid näitavad mandumist, kujutlusvõime puudulikkust. Kas inimesed tõesti ei oska midagi vahvamat välja mõelda, kui ennast suvalises kohas pikali visata?
Mujal maailmas hüpatakse lossimüüridelt alla ja siis vaadatakse, kes ellu jääb. Seal on olemas lausa metallist laibapüüdmisvõrgud, ja tundub, et varsti läheb meil ka selliseid vaja. Võib olla ongi sellistel inimestel vaja mõned luud murda, et mõistus koju tuleks.
Mida suuremasse auku ühiskond kukub, seda haigemaid asju hakatakse välja mõtlema.»