«Minu aasta 1991»: sõduri kiri Saksamaalt

Meenutuste autor koos kaaslastega 1990. aastal Falkenbergis. Foto: Erakogu

Postimees.ee ootab lugejate meenutusi teemal «Minu aasta 1991». Alljärgnev on mälestus Aivo Haljasmäelt, kes veetis ärevad päevad Saksamaal aega teenides. 

Minu nimi on Aivo Haljasmäe. 1989. aastal lõpetasin kutsekooli puusepa erialal. Novembri lõpul 1989 sain kutse Nõukogude armeesse. Kuna olin puusepp, sattusin ehituspataljoni Fürstenwalde linna lähedale Saksamaal. Vene kroonust olin kuulnud igasuguseid lugusid, olin noor ega osanud midagi karta. Reaalsus oli see, et meid suleti väiksele sõjaväelinnaku alale. Päevakava oli tihe, õppisime sõjapidamise teooriat ja toimusid mõned õppused, toit oli vilets, joosta tuli palju. See kõik meenutas rohkem vanglat kui sõjaväge. 1990. aasta talvel remontisime kasarmut, kuid kevadel hakkas olukord muutuma. Meie tööpataljon koosnes kahest roodust - autorood ja ehitajate ja traktoristide rood.

Kevadel hakati meie mehi saatma objektile - Falkenbergi. Selle linna lähedal asus Vene sõjaväe lennuväli, mida oli vaja laiendada. Kui mina 1990. aasta suvel sinna jõudsin, olid MIG-29 hävitajatele mõeldud angaarid pooleli, samuti lennurajad lõpetamata. Algasid ehitustööd, mis kestsid sügiseni.

Talveks saadeti meid Fürstenwaldesse tagasi. Kahe linna vahel võis olla umbes 140 kilomeetrit, ainult siis oli võimalik näha ilusat Saksamaad veoauto kastist. Peale kauni arhitektuuri ja ilusa looduse hakkas silma tohutu hulk koledaid müüridega ümbritsetud suuri alasid, kus pesitses Nõukogude armee. Ida-Saksamaa oli täieliku kontrolli all.
Puhkusele mind ei lubatud, seetõttu tuli mul veeta kaks aastat isolatsioonis. Poliitikast rääkisin lätlasega, rohkem meil pataljonis Baltikumi poisse polnud. Öösiti valves olles kuulasin raadiot Vaba Euroopa. Kodust sain tihti kirju, ajalehe väljalõikeid ja ajakirju, olin hästi kursis maailmas toimuvaga. Teadsin, et varsti hakkavad toimuma suured muutused. Minu jaoks võttis see kõik aga liiga palju aega, ausalt öeldes lootsin varem koju saada. Mõtlesin, et nuusutan natuke militaarset maailma ja lendan siis koju, kui saabus juba aasta 1991. Saksamaad oli ühinenud juba oktoobris 1990. Vaikselt hakati Vene väga kah välja viima, aga mina olen ikka siin.

1991. aasta kevadel sõitsime uuesti Falkenbergi lennuväljale. Nüüd juba uue ülesandega -lennuväli tuleb lammutada ja raudteeplatvormidel Venemaale saata. Spetsiaalse tehnikaga kooriti kütusest saastatud pinnast, me pidime endast maha jätma puhta looduse, mida oli aastakümneid Vene sõjaväe poolt lagastatud.

Kogu sellest kroonu ajast on mul säilinud kirjad ja joonistused, mida saatsin kodustele - emale ja õdedele. Ma arvan et üks kiri võib teile huvi pakkuda, mida tundsid need Baltikumi poisid, kui saabus 19. august 1991.

Baltikumi poisse oli vähe ja meid pillutati mööda Saksamaad laiali. Fürstenwaldis oli peale minu veel üks eestlane, kuid ta teenis kõrval väeosas, pidin teda salaja üle müüri külastama. Falkenbergis aga teenis kaks eestlast, kellega õnnestus ka suhelda.

Siin on koopia kirjast, mille olin saatnud peale putši. Need emotsioonid, masendus ja hiljem suur rõõm meenuvad mulle veel praegugi.

22.08.91 Vene sõjaväelinnak Fürstenwalde linna lähedal Saksamaal.

No nii - on öö 21.08.91. Äsja kuulsin raadiost, et Gorbi on tagasi pukis ja et see ülbe pätibande on Moskvast kadunud.
Olgu. nüüd siis otsast peale, kuidas kogu see tsirkus meil möödus.
19.08.91. Hommikul sai nagu tavaliselt raadio sisse lülitatud ning sealt (Moskva raadiost) saime siis teada, et Gorbi on haige ning tema asemel Janajev mingi jõuguga…?
Vaevalt saime selle teate lõpuni kuulatud, kui pataljoni komandör andis käsu raadio talle tuua!!!

Õhtuni istusime ilma uudisteta - ah jaa, hommikul kell 7.15 kuulutas pati koma (pataljoni komandör) välja häire TREWOGA, s.t. üldine pataljoni rivistus. Kõik 40 ohvitseri aeti kodudest jooksuga välja. Rivi ees ei teatatud meile midagi, liikusid igasugused jutud. Ametlikult aga vaikiti.

Õhtul 19.08 astusin telefonivalvesse (istusin kasarmu telefoni taga). Sain teada, et telefoni teel oli tulnud käskkiri - tugevdada valvet, kasarmus peab ööbima kaks ohvitseri, kohalike sakslastega suheldes ei tohi anda hinnangut Nõukogude Liidus toimuvast, pöörata tähelepanu sakslaste liikumisele väeosa ümber, peatada sõdurite ja ohvitseride saatmine Venemaale.
Kell 20.00 (Saksa aja järgi) televisiooniprogrammist «Vremja» sain aru, et on toimunud midagi jõledat - tekkis hirm olukorra pärast Eestis. Kas tõesti uuesti Brežnev võimul!?!!?

20.08.91 Komandör raadiot tagasi ei andnud, kuid leidsime pisikese raadioniglatsi, kus sattusime peale ühele Saksa raadiole, mis andis iga tunni tagant teateid Venemaalt vene keeles. Sealt sain teada, et rahvas nii Moskvas kui Berliinis nõuavad Gorbit, kaevurid streigivad, Gorbi puhkab Krimmis, Riias tapsid sõdurid bussijuhi (nagu olevat teatanud Eesti raadio) ja siis tuli see kõige hullem uudis, et tankid on teel Tallinna!?!!

Pataljoni komandör ei teatanud meile endiselt midagi, no ehtne nõukogude ohvitser - üldse ükski ohvitser valjusti oma seisukohti ei avaldanud, keegi ei teadnud, mida asjast arvata või teha. Lennukit postiga ei tulnud, ajalehed ei ilmunud.

21.08.91 Sakslased on rahulikud - ei ole näha mingeid rahutusi väeosa ümber.

Raadiost aga kuulsime, et Kohl tuli puhkuselt ning võttis ühendust kõigi kapitalistlike riikide presidentidega ja veel - see kõige hullem uudis -, et OMONi kõrilõikajad vallutasid TV ja raadio Eestis ja Riias, kuigi saateid antakse endiselt edasi.

Olin nagu puuga pähe saanud… kuni kella 00:00 ajal öösel, mil saime raadiost põrutava uudise - Gorbi on pukis, bande laiali pekstud, Jazov maha võetud, väed Moskvast välja viidud! No homme on jälle päev - eks näis!?!

See oli minu meelest kuradi hea jõuproov Venemaa perestroikale ja glasnostile!!! Ootan teilt nende kuumade päevade ülekannet!!! Mõnusat sügist!!! Olge ikka terved ja tublid!!!

Teie Aivo

Möödus veel palju pikki päevi enne, kui Baltikumi poisid vabanesid Gorbatšovi käskkirjaga - kaks kuud enne tähtaega. Sõjaväelinnakust Fürstenwalde lähedalt lahkusin kodu poole 19. septembril 1991.

P.S Olen kaotanud kontakti kõigi eestlastega, keda kohtasin kahe kroonuaasta jooksul. Võimalusel ma tervitaksin neid kõiki. Karli Anijalt, Agot Vokalt, Allanit Kärdlast, Alarit Kohtla-Järvelt.