Seppik: Savisaare jätkamine teeks asjad parteis halvemaks

Ain Seppik ütleb, et 2003. a ei olnud Edgar Savisaarel tegelikult põhjust väljavahetamist karta, «nüüd on aga kevadtuuled õhus». Foto: Peeter Langovits

Tallinna volikogu liige Ain Seppik leiab Postimehe usutluses, et Edgar Savisaare tagasivalimise korral Keskerakonna esimeheks ei lähe parteis asjad enam vanamoodi edasi, vaid uutmoodi halvemaks.
 

Mitu kandidaati esimehe kohale pole Keskerakonnas väga tavaline. Miks selline olukord nüüd üldse tekkis?

Neid on olnud, nagu Harry Raudvere, aga viimane tõsiseltvõetav oli minu meelest Peeter Kreitzberg aastal 2003. Pärast seda ei ole tegelikult Edgaril olnud vaja selle koha pärast pingutada, alles nüüd üle hulga aastate jälle.

Tartus 2003 ei olnud seda tegelikult õhus, et Edgarit tuleks vahetada, ta ei pidanud seda kartma. Nüüd on aga kevadtuuled õhus: kas nüüd või kahe aasta pärast, igal juhul protsess on minu meelest pöördumatu.
Savisaare jäägitu kontroll partei üle hakkab käest libisema?

Ta on ikka väga kõva poliitik. Edgar Savisaarel on palju teeneid erakonna ees. Aga aeg on teine. Uus põlvkond on üles kasvanud.

Meie noortekogu, kes ilmselt taob ka ühe käega läbi kivimüüri ja ütleb, et Edgar on parim – see on erand. Üles on kasvanud põlvkond, kes ei karda. Kes ei ole nii manipuleeritav ja kes on julgelt midagi arvama hakanud. 20 aastat iseseisvust – see on paratamatu. Inimesed on hakanud mõtlema. Hirmuta, palju sa hirmutad – niivõrd ühes käes 12 000 inimese mõtteid ei hoia.

Kui Jüri Ratas end välja käis, siis paljud mõtlesid, et see on mingi järjekordne keskerakondlik manipulatsioon. Aga on siiski tekkinud ka tõeline vastasseis, ehkki Ratas on võtnud ise taktika, et ta ei vastanda end Savisaarele?

Õigesti teeb, sest Jüri Ratast ja neid, kes on temaga koos, ei huvita kindlasti, et erakond lõhki läheks. Mulle tundub, et Priit Toobal Savisaare viimase aja põhilise kõnetoruna nagu igatseb seda, et kõik tuleksid ringi ja taoks üksteisel ninad veriseks. Pärast ei oleks siis midagi peale hakata. Jüri Ratase pooldajad niisugust taktikat ei soovi.

Võin kinnitada, et mäng see ei ole. Kuigi see oleks Edgar Savisaarele omane kombineerimine küll, peab tunnistama. Aga täna ta ei riski. See risk on liiga suur, mäng võib kasvada tal mõjuvõimu alt välja. Ning ka sellepärast, et tal pole head meeskonda, kellega seda mängu koos hoida.

Milline on tõenäosusprotsent, et Savisaar pärast 27. augustit enam esimehena ei jätka?

Ma ei tahaks protsenti välja pakkuda. Edgar Savisaar on ka selles situatsioonis selge favoriit ja seda salata pole mõtet. Tal on käes kogu administratiivne ressurss ja teiseks kõik rahalised vahendid, Tallinna linna omad kaasa arvatud. Need on päris suured – kui erakonnal raha ei ole, siis Tallinna linnal ikka on.

Ega seda sealt otse ei võeta, aga on ju linnaametnike ressurss, noortekogu, linnaosade töötajad, kõik on Edgari käsutuses. Kolmandaks, tema ajalugu, see inerts. Seekord on ta selge favoriit. Aga pikas perspektiivis Edgar peaks mõtlema oma tuleviku üle, mida ta edaspidi teha tahab. 20 aastat partei eesotsas on väga pikk aeg.

Meenub see Lydia Koidula lause, mida ta on parafraseerinud: et Keskerakond ja Savisaar, kes neid suudaks lahuta.

Keegi ei tahagi lahutada, aga ega kogu aeg ei pea kaptenisillal istuma. Võib ka vahel olla meeskonnas. Meie tahame toonitada, et tänapäeva suurt erakonda tuleb juhtida meeskonnas. Põhikirja järgi on esimehel suured volitused ja nii peabki olema, aga siiski.

Te ütlesite, et Savisaarel ei ole enam sellist tiimi seljataga nagu vanasti?

Osa sellest meeskonnast, kes oli selgelt Savisaare taga, on täna Jüri Ratast toetamas. See võrdlemisi hea ja arvukas tiim, mis tal poliitikas oli, on taandunud.

Muidugi ta ostab ju nõuandeteenust sisse ühelt ja teiselt PR-inimeselt, aga see ei ole poliitika, see on poliittehnoloogia.

Linnar Priimägi ja teised?

Jah, selles mõttes on Savisaarel hea professionaalne meeskond, pean seda tunnustama. Ka Paavo Pettai, kes Tartus tohutu hinna eest maja ostis. Tal on võimalus neid inimesi kasutada küll.

Ning Ratase vastukäik on Ott Lumi?

Nad on vist koos korvpalli mänginud, ma nii täpselt ei tea seda – teine põlvkond. Mina küsiksin küll Ott Lumi käest nõu. Oleksin ma selle peale tulnud, oleksin tingimata Lumi soovitanud. Ega me ei küsi ju juuksuris või hambaarsti juures, mis parteist see inimene on. Tunnen Ott Lumi riigikogust ka isiklikult. Tegemist on väga selge mõtlemisega inimesega, kes tunneb poliitilise PRi põhimõtteid. See erineb siiski tavalisest meediasuhtlusest.

Kas endise Res Publica peasekretäri kaasamine ei mõju Ratase võimalustele keskerakondlaste silmis halvasti?

Eks Toobal saab nüüd jälle hüüda, et Ratase kandideerimine kindlustab Ansipi ja Ilvese võimu. Muidugi võib sisse tuua veel ka ülemaailmse kommunismi ja kapitalismi. Huvitav on see, et Toobal ei kuulu ju n-ö pravdistide põlvkonda nagu mina ja Edgar. Aga need võtted on küll ajalehest Pravda tuntud.

Muidugi, hirmutada võib ja kindlasti sisemiselt seda üritataksegi teha, et nüüd on siis saadetud meile IRList toetajad. Kuid IRLil oleks vist hoopis endal praegu head nõu vaja.

Keskerakonna peasekretär Priit Toobal pole just poliitikas tuntud tõsiste avalduste poolest, aga samas ta tegutseb praegu küll väga aktiivselt?

Mina suhtun temasse suure sümpaatiaga, kuigi arvan, et ta on praeguse olukorra tekkimises koos esimehega kaassüüdlane. Vähemalt finantsolukorras kindlasti – kes siis veel seda praktilist tööd ja arvete tasumist peab korraldama? Aga ma pean ütlema, et tema suhted piirkondadega on ikka äärmiselt keerulised. Kui öelda, et saate Edgar Savisaare tasuta kaasaandena veel ka Toobali, siis ma arvan, et piirkonnad hakkavad mõtlema.

Ta on n-ö meilipõlvkond, aga erakonnas ei saa meiliga käske ja korraldusi jagada. Erakond ei ole nagu mingi politseipataljon, kes lööb käe kõrva äärde.

Kaasa ei aita ka see, kui anda hirmsasti lubadusi ja siis neid mitte täita, lükata telefon välja – eriti see, mis puudutab finantsosa. Muidugi ta on aktiivne, aga eks ta ole selle kinnitus, mida ma nimetasin – Edgar Savisaarel napib meeskonda. Minul on tunne, et need asjad, mida Toobal paiskab avalikkusse, on tuntud ütlust parafraseerides välja töötatud «öö varjus ja ühes metsatalus».

Miskipärast on eriti meeles Toobali teade, et las õitseb tuhat demokraatia lille.

See meenutas mulle lapsepõlve, kui lugesin ajalehest, et Mao Zedong ujus 80-aastaselt mööda Jangtse jõge sadu kilomeetreid edasi-tagasi. See tuhat lille meenutas mulle vägisi seda. Ei tea, kustkohast nad selle leidsid? See ületas isegi juba Pravdat, tõeline huumor.

Te tunnistate, et Edgar Savisaar on favoriit Keskerakonna esimeheks. Kas pärast seda valimist võib järgneda ka mingi puhastus?

Kindlasti. Savisaar juba sellega ei lepi, eks ta üritab inimesi kõrvale tõrjuda kõigi vahenditega. Aga mis tal ikka väga palju teha on?

Kes on riigikogus, neid tõesti kuidagi ei kanguta sealt ära?

Ning minna ka Tallinna volikogu liikme, nagu minu kallale, on siiski ka teatud ohuga seotud – sest tema tugevus ja materiaalne baas on täna ju Tallinna linnas.

Kuid kahtlemata, kui Savisaar juba ise räägib, et tema on võitjate leer, siis kusagil peab olema ka kaotajate leer. Mina arvan, et kahe kandidaadi puhul on erakond igal juhul võitja, ja rääkida siin võitjate ja kaotajate leerist on väga ohtlik.

Tundes tema iseloomu, eks ta muidugi üritab kätte maksta. Oleks Edgar Savisaar selline, nagu mina tundsin teda viis, neli või isegi kolm aastat tagasi, üritaks ta teha kompromisse, leida võimalusi kokkuleppeks. Tänane Edgar Savisaar on äärmiselt sallimatu igasuguse erineva arvamuse suhtes. Ta ei tahagi kokku leppida, tal on ükskõik.

Loodan, et ta kongressil vähemalt oma victory-märki ei näita, sest kui erakonnas üks pool suudab teisel kõri kinni pigistada, siis see ei ole mingi võit. IRLi näide on ju selgelt ees.

Ning siis läheb kõik vanamoodi edasi?

Ei lähe vanamoodi edasi, vaid uutmoodi halvemaks.

Kas Indrek Tarandi kaasamine on ka mingi osa sellest kampaaniast?

Tema kaasamine kampaaniasse oli selleks, et saada isolatsioonist välja. See on puhas poliittehnoloogiline mäng, ei midagi muud. Ega Savisaar ise ei tulnudki selle peale, vaid selle taga on väga nutikas inimene nagu Kadri Simson. Kadri taipas selle mängu ära – loodeti küll ilusamat mängu, aga Indrek Tarand vist ei taha väga Keskerakonna mänge mängida.

Tarand lõikab siit igal juhul kasu, kas lõikame ka meie – kahtlen.

Seda katki jätta oleks samas ka tobe?

Taganeda ei ole enam kuhugi, aga kui ma vaatan, kuhu inimesed on välja jõudnud – viimases Kesknädalas isegi õigusteaduste doktor Ando Leps juba armastab Indrek Tarandit –, kaugemale on raske jõuda.

Millist rolli kujutlete Savisaarele, kui esimeheks peaks saama Ratas?

Eks ta peab seda kõigepealt ise ette kujutama. Ta peab olema ka sellisel juhul valmis koostööks, kuid ma kardan, et ta oleks siis pigem valmis kodusõjaks. Sellest oleks väga kahju. 27. augustil võib suure tõenäosusega ka vastupidi minna – aga ka siis peab ta oma rolli tulevikus ette nägema.

Minu meelest on Edgaril veel kaks suurt missiooni tegemata. Ta on väga analüütilise mõtlemisega ja tal on tohutu kogemus. Seppo Zetterbergi raamatus on Savisaare «Peaminister» üks väheseid, millele on Eesti uusima ajaloo puhul ka viidatud. Sellele peaks tulema järg, Edgari arhiiv on ju tohutu.

Teiseks, ühel hetkel võiks ta kaaluda tööd Tartu Ülikoolis või mujal ülikoolis, teist sellist praktilise politoloogia professorit annaks otsida.

Paraku on nii, et me kõik vananeme. Mina olen korduvalt talle öelnud, et «Peaministrile» tuleks järg kirjutada. Maailmas pole 60 poliitikas mingi iga, aga me peame aru saama, et me oleme 1990ndate hakklihamasina siin riigis läbi elanud ja ehitanud vanale põhjale täiesti uue riigi. Peab ju õigel ajal tunnetama, millal on võimalik lahkuda püstipäi ja aplausi saatel.