Kuidas rääkida Norra tragöödiast?

Mõned näited sellest, kuidas tragöödiat ja massimõrvar Anders Behring Breivikit kajastasid Norra päevalehed. Foto: Toomas Huik

Teisipäeval kirjutas Ilmar Raag oma blogis põhjaliku artikli Norra sündmuste meediakajastusest, elav diskussioon läks käima nii blogis kui Raagi Facebooki kontol. Teiste seas kõlas ka arvamus, et Breiviki nime poleks ehk üldse tohtinud meedias avalikustada.
 

Raagi arvates ei tohiks aga Breivikist vormida ka voldemordilikku «seda, kelle nime ei tohi nimetada». «Sellisel juhul looksime tahtlikult ühe saladuse vööndi ja miski ei ole ligitõmbavam kui üks saladus. Niigi kujutab igaüks Breivikit ette oma individuaalse fantaasia kohaselt, aga kui me temast üldse ei räägiks, siis ei oleks neil fantaasiatel piire,» nentis ta. «Selles suhtes ei ole üheselt head või õiget lahendust. On vaid halbadest vähem halvem.»

Kas aga meedia on Breiviki isikule ja manifestile keskendudes ta kangelasestaatusesse tõstnud, selle asemel, et paigutada loo keskmesse ohvrid? Eesti Ajalehtede Liidu tegevjuht Mart Raudsaar usub, et seda pole juhtunud.

«Üsna tähelepanelikult on sellesse teemasse suhtutud ikka nii rahvusvahelises kui Eesti meedias,» kinnitas ta. «Võib-olla oleks tema isikut tõesti pidanud pisut vähem näitama, kuid samas on ka ohvrid üksjagu sõna saanud ja tuleb ka arvestada, kas nad tahavad praeguses leinaperioodis avalikkusega suhelda.»

Raudsaar lisas, et kui Breivik soovis oma kohtuistungil osaleda mundris ja saada suurt meediatähelepanu, siis seda ta praegu saanud ei ole. Küll aga arvas ta, et võiks vältida teatud faktide pidevat kordamist.

«Breiviki eluloolisi fakte ja manifesti mingeid aspekte korratakse minu arvates liiga palju,» nentis ta. «Piisab ühekordsest mainimisest, sest avalikkusel on siiski õigus teada, kellega on tegu, mis ajendas ja kas ta tegutses üksinda, aga ma ei arva, et seda peaks pidevalt kordama.»

Nagu suvaline staar

Raag tõi välja vastuolud teksti ja pildi vahel. «Teksti sisu mõttes antakse nii objektiivset infot, kui ajakirjanikud oskavad, aga vormiliselt ei eristu Breiviki ajakirjanduslik kuvand mõne suvalise staari või kangelase kuvandist,» leidis ta.

«Me näeme pidevalt rahuliku, enesekindla ja mõnele maitsele kindlasti ka kauni näopildiga isikut,» kirjeldas Raag. «Tema nime korratakse nagu reklaamikampaanias. Priit Pullerits on oma üliõpilastele ka ju lõputult korranud üldtuntud fakti, kuidas lugejaid mõjutab eelkõige pilt.»

Raag lisas, et Breivikist ei ole saanud kindlasti kangelane enamiku jaoks, kuid alati on olemas grupp inimesi, kes vastandub enamusele. «On paratamatu, et teatud radikaalide jaoks on Breivikist saanud popiidol, nii nagu meedia neid ikka toodab,» nentis ta.

Kui Raudsaar kinnitas, et Breivikil ei õnnestunud meediaga manipuleerimine ja tema propagandaplaan ei läinud korda, siis Raagi sõnul suutis Breivik meediakajastust suunata küll.

«Piisab, kui vaadata, milliseid pilte kasutas ka Eesti meedia kogu Norra tragöödia illustreerimiseks,» viitas ta. «Võib öelda, et meedia neelas sööda alla, sest kasutati ju massiliselt Breiviki enda valitud pilte. Tema programmeeris teatud visuaali ja ajakirjandus võimendas seda ilma igasuguse kriitikata.»

Raudsaar rõhutas, et meedia peab olema vastutustundlik ja tegutsema ühiskonna huvides. «Alati aitab inimlik lähenemine, peame panema asjad kaalukaussidele, küsima, mis on avalikkuse huvides,» nentis ta. «Muidugi peab uurima motiive, aga mingil hetkel tuleb piir ette ja me ei teeni avalikkuse huve, vaid hakkame neid kahjustama, võib tekkida kaastunne Breiviki vastu või soov teda matkida.»

Raag tuletas meelde, et absoluutset objektiivsust ei ole olemas inimese psüühiliste eripärade tõttu. «Asi on selles, et igasugune inimteadmine sisaldab alati lahutamatult nii objektiivset infot mingi asja kohta kui ka meie emotsioniaalset hinnangut sellele,» lisas ta ja tõi näite.

Vaatenurk määrab

«Mees läheb kohvikusse, pommivöö ümber, ja laseb ennast õhku. Pool maailma nimetab teda enesetaputerroristiks ja teine pool maailma märtriks,» kirjeldas ta. «Mõlemal on oma mätta otsast õigus, aga vaatenurk on erinev.»

Teise näite tõi Raag sõjaajakirjandusest. «Te võite pildistada mägede taustal patrullivat sõdurit ja see on aus ja objektiivne pilt. Aga kui teil on pilt sõjamehest, kes on parajasti ähvardamas relvitut tsiviilisikut, siis on ka see objektiivne pilt, aga meie tähelepanu ei ole enam sõjamehel, vaid ohvril,» viitas ta.

«See tähendab, et ajakirjandus ei ole võimalik ilma vaatenurgata,» nentis ta. «Alati on ajakirjandusel mingi vaatenurk, aga mõnikord ei anna ajakirjanik endale aru, millist vaatenurka ta parajasti kasutab.»

Raag lisas lõpetuseks: «Minu isiklik vaatenurk Breivikile on see, et oma tegevusega eitas ta demokraatiat. Minu jaoks on tema peamiseks sõnumiks see, et oma ideoloogia tuleb kehtestada vägivalla abiga. See tähendab, et enamuse arvamus ei loe, sest agressiivne vähemus on ka varem ennast kehtestanud vägivallaga. Ja sellele ideoloogiale olen ma vastu.»