/nginx/o/2011/07/28/687658t1h3a1a.jpg)
IP-aadresside päringutelt jälitustoimingu staatuse kaotamine ei tähendaks inimeste arvutite lausjälgimist, vaid võimaldaks politseil lihtsamini tabada vaenuõhutajaid ja netikelme ning päästa enesetapjaid.
IP-päringute korra tõttu jäävad vaenuõhutajad karistuseta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Üldiselt võiks IP-aadressi päring olla lubatud süüteomenetluse puhul lihtpäringuga, mitte jälitustegevusena nagu täna, ning olukordades, kus on reaalne oht inimese elule ja tervisele,» ütles kriminaalpolitseiosakonna vanemkomissar Anu Baum.
«Tuleb arvestada, et tänapäeval on väga paljude inimeste elu seotud arvutiga. Seega tuleb IP-aadresside päringuid teha päris sageli.»
Ta selgitas, et tänasel päeval tuleb IP-aadressi päringu tegemiseks avada jälitustoimik, sest seaduse järgi on tegemist jälitustoiminguga. Jälitustoiming on aga lubatud juhtudel, kui on tegemist teise astme kuriteoga, mille puhul on karistusena ette nähtud minimaalselt kuni kolm aastat vangistust.
Baumi sõnul võtab jälitustoimiku avamine ja jälitustoimingu jaoks menetlust juhtivalt prokurörilt loa saamine täiendavaid ressursse.
Lisaks ei saa politsei Baumi kinnitusel teatud juhtumeid uurida, kuna nende puhul ei ole üldse võimalik jälitustoiminguid teostada. Ta tõi näiteks vaenu õhutamise, mille puhul on maksimaalne sanktsioon rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest.
«Tänase seaduse valguses puudub meil sisuliselt võimalus teha kindlaks isikut, kes teeb Internetis vaenu õhutava postituse,» märkis Baum.
«Politseil pole huvi ega vajadust kõikide netikommentaatorite tuvastamiseks. Samas Internetis on palju ka sellist sõimu, mille puhul isiku tuvastamine oleks mõistlik. Kas või Norra sündmuste valguses.»
Ka olukordades, kus on oht inimeste elule ja tervisele, kuid puudub teise astme kuriteo koosseis, ei saa politsei IP-aadressi päringuid teha. Nii ei saa politsei praegu kadunud teismelist otsides teha kindlaks, kust ta oma viimased veebipostitused tegi. Sama moodi on ametnike käed seotud ka siis, kui avastatakse Internetist hüvastijätukiri enesetapuähvardusega.
«Näiteks kui te loete kuskilt foorumist, et keegi lubab suitsiidi teha tunni aja pärast. Täna sisuliselt loeme seda ja võtame teadmiseks. Mitte ühtegi seaduslikku alust selle postitaja kindlakstegemiseks ei ole olemas,» sõnas Baum.
Vanemkomissari sõnul on meedias korduvalt jutuks olnud väga suur jälitustegevuseks antud lubade hulk Eestis. Seda arvu paisutavat oluliselt just IP-aadressi päringud.
Ta tõi näite kahest tülitsevast teismelisest, kellest üks loob kättemaksuks teise nimel suhtlusportaali konto ning teeb sellelt ebasündsaid postitusi. Seaduse silmis on tegemist identiteedivargusega. Isegi juhul kui süüdlane uurimise käigus teo üles tunnistab, tuleb selle tõendamiseks teha IP-aadressi päring. Selleks, et politsei saaks portaalile saata kirja, milles küsitakse libakonto ja postitused teinud arvuti füüsilist asukohta, tuleb prokurörilt saada jälitustoimingu luba.
Baum selgitas, et ka inimeste tuvastamiseks, kes internetis alaealistele seksuaalse alatooniga ettepanekuid või vihjeid teeb, tuleb alustada kriminaalmenetlus ning sama moodi taotleda luba jälitustegevuseks.
«Kõikide eelkirjeldatud juhtumite puhul ei ole jälitustegevust kui sellist vaja, mitte mingisugust jälitustegevust klassikalises mõistes tegelikkuses ei toimu. Luba taotletakse ainult ühe päringu tegemiseks, samas on see ressursimahukas protsess,» rääkis Baum. Menetluse alustamine ja jälitustegevuse loa hankimine võtab tema sõnul aega mõnest tunnist mõne päevani.
Tema hinnangul oleks mõistlik, kui IP-aadressi päringut saaks teha süüteomenetluse raames, ilma jälitustegevuse luba taotlemata. Ta märkis, et inimese elukohaandmetele ja telefoninumbrile pääseb politsei ilma jälitustoiminguta ligi, alles nende pealtkuulamiseks või pidevaks jälgimiseks on kohtu luba vaja. Sama võiks Baumi meelest kehtida ka virtuaalmaailmas.
«Minu hinnangul ei saa pidada mõistlikuks olukorda, kus teatud süüteoliikide puhul on a priori vaja alustada jälitustegevust. Jälitustegevuse puhul peaks ikkagi olema pigem tegemist erandtoiminguga ning selle tegemine ei saa olla suure osa kriminaalasjade a priori kohustuslikuks elemendiks.»
Ta tõi näiteks, et kõikide Internetis toime pandud kelmuste puhul peab politsei alustama jälitustoimingu. Tavakelmuste toimepanijate teada saamiseks pole seda tarvis.
«Lihtsam kord aitaks meil kiirendada kergemaid menetlusi, menetleda asju, mida täna sisuliselt ei ole võimalik menetleda ning kaitsta paremini kodanikke. Eriti kaitsta lapsi küberkiusamise, identiteedivarguse ja seksuaalse ahvatlemise eest,» sõnas Baum.
Praegu peavad interneti teenusepakkujad vastama politsei kirjalikele päringutele 30 päeva jooksul. «Päringule vastuse saamise aeg oleneb paljudest asjaoludest. Näiteks ei pruugi alati olla tegemist Eesti teenusepakkujaga. Samuti võib ola tegemist IP-aadressiga, mis on küll Eesti oma, kuid mis kuulub mõnele avalikule WiFi võrgule,» rääkis ta. Välisriikides olevate IP-aadresside päring käib läbi rahvusvahelise õigusabi taotluse, ning sellele vastuse saamine sõltub sealsetest seadustest, politseinikest ning riikidevahelistest lepetest. Baum toonitas, et Eesti politsei ei saa tehe päringut otse teiste riikide vastavatesse ametkondadesse.
Tema sõnul neid asjaolusid IP-aadressi päringutelt jälitustoimingu staatuse võtmine ei mõjuta. Samuti ei aitaks see kergemini tabada neid, kes oma IP-aadressi erinevate tehniliste vahenditega varjavad.
Baumi sõnul on kõik politsei poolt tehtud päringud ning nende tegijad tagantjärgi kontrollitavad. Ta märkis, et väga harvadel üksikjuhtumitel on politseitöötajad andmebaase kuritarvitatud, kuid kõik rikkujad on avastatud.
Baum välistas võimaluse, et kedagi «Anarhisti kokaraamatu» või «Mein Kampfi» lugemise või nende üle arutamise eest uurima hakatakse. Midagi ei muutuks ka «piraatide» jaoks – neid, kes autoriõigusega kaitstud materjale Internetti riputavad, on politsei ka varem IP-aadressi päringu abil tuvastanud.
«Eesti politsei eesmärk on luua turvalisust, seega me tegeleme kuritegude ennetamise ja lahendamisega. Mingit orwellikku mõttepolitseid ei igatse avatud ühiskonnas kindlasti ükski normaalne inimene ega ka institutsioon. Lisaks, meil ei olegi sellist ressurssi, et tegeleda lihtsalt igaks juhuks kirjade kirjutamise ja päringute tegemisega,» lükkas Baum ümber kartused nagu sooviks politsei inimeste Internetiliiklust senisest rohkem jälgida.