«Minu aasta 1991»: raadiosaated ei tohtinud katkeda

Avo-Rein Tereping Foto: SCANPIX

1991. aasta 19. augusti hommikused raadiouudised viisid tuju nulli. Teated Moskvas toimunud võimu ülevõtmisest putšistide poolt ja Gorbatšovi väidetavast haigusest olid küll udused ja üldsõnalised, kuid ei ennustanud midagi head. Esimene mõte oli – nüüd veereb kõik tagasi, perestroika ajal autokraatia kinnisesse kuplisse tekkinud imepisikesed praod kititakse uuesti kinni ja stagnatsioon jätkub. Töötasin tollal Eesti Raadio tehnikadirektorina ja tegin ka mõningaid saateid. Härmo Saarmi initsiatiivil oli käima läinud Eesti Raadio esimene vaba mikrofoni saade «Ma kuulan teid …», milles saatesse helistajate kõned läksid otse eetrisse ilma vahepealse lindistamise ja saate viseerija kinnituseta. Suurem osa raadiosaateid tollal enne lindistati, seejärel tipiti masinakirjabüroos lindistatud tekst paberile, selle luges läbi viseerija (tavaliselt keegi programmide peadirektsioonist). Küllap oleks endine Glavliti tsensuur taastatud.

Olime just kuu aega varem, juulikuus, käinud Münchenis, Raadio Vaba Euroopa peakorteris läbi rääkimas eestikeelsete saadete levitamisest Eestis. Vaba Euroopa saated oleks raadiomajja transleeritud satelliitside kanali kaudu, edasi meie ultralühilainesaatjate võrgu kaudu kuulajateni. Meid, Harri Tiidot, praegu juba manalameest Hannes Valdmat ja mind oli Münchenis vastu võtmas tollane Vaba Euroopa eestikeelse toimetuse juhataja Toomas Hendrik Ilves. Saavutatud kokkulepped olid suurepärased ja nüüd äkki – kõik veereb tagasi. Meeles olid ülesärritatud kommunistliku monstrumi poolt toimepandud verised sündmused Bakuus, Thbilisis ja Vilniuses, kus vabaduseiha julmalt lämmatati. Sant tunne oli tööle minnes, kui kujutasin ette järgnevat kruvide kinnikeeramist. See kõik oli ju olnud pärast Hruštšovi 60ndate aastate lühikest sulaperioodi.
Kuid tuli tegutseda. Me ju ei osanud aimata, millal jõuavad putšistidele lojaalsed sõjaväelased Tallinna.

Igahommikuses «palvetunnis» (nõnda nimetati igahommikust nõupidamist) Eesti Raadio peadirektori Peeter Sookruusi kabinetis, ei olnud pikki diskussioone teemal «mida teha». Me rääkisime sellest, kuidas teha. Kõigile oli selge, et võimaliku rünnaku korral raadiomajale tuleb kindlustada, maksku mis maksab, usaldusväärne informatsioon Eesti elanikele. Muidugi oleks televisioon atraktiivsem, kuid telerit ju ei võta kaasa, pisike kantav raadio jagab aga infot isegi metsa pagenud inimesele. Ega’s põhjuseta korjanud võimud inimestelt kokku raadiovastuvõtjad viimase suure sõja ajal! Sestap siis otsustasime – Vikerraadio peab olema kuuldav igal juhul, sõltumata ründajate tegevusest.

Meile oli selge seegi, et kuitahes hästi organiseeritud kaitse ei pruukinud dessantväelastele vastu pidada, Eestil ju ei olnud oma relvajõude. Pidime arvestama võimalusega, et raadiomaja hõivatakse. Silme ees oli jaanuarikuus Vilniuse telemajas toimunu. Me ei tundnud hirmu selle ees, mis võib juhtuda, me tundsime kohustust jätkata raadiosaateid ka pärast võimalikku raadiomaja hõivamist. Et ründajad püüavad hõivata raadiot ja televisiooni, oli selge nii riigipöörete klassikast kui hiljutisest kogemusest mujal. Olime külastanud kolleege Vilniuses ja nähtu oli tõeliselt masendav.

Et Vikerraadio jätkaks tööd ka pärast võimalikku raadioamaja hõivamist, valmistati ette mitu stuudiokohta Tallinnas ja mujal. Üks neist oli planeeritud Lasnamäe veerule ühe tornmaja ülemisele korrusele (nn Dvigateli majad). Selles korteris asus sideministeeriumi raadiohäirete büroo aparatuur. Majaelanikud arvasid, et tegu on mingi salajase raadioside objektiga. Stuudiokohti oli mujalgi. Teadsime ja olime kontaktis ka raadioamatööridega, kes olid valmis segama sõjaväelaste raadiosidet, edastama infot toimunu kohta välismaale ja pakkuma igasugust sidealast abi.

Tavalistele kassettmagnetofoni kassettidele lindistasime Eesti Raadio kutsungid ning muud vajalikud tekstid. Toimetajad ja raadiodiktorid teadsid, kuhu minna, kui raadiomaja peaks langema. Liikuvad ülekandebussid paigutati raadiomajast kaugemale, neistki oleks saanud ajutised stuudiod. Kui ka teletorn oleks langenud ning raadiosaatjad vaikinud, oleksime kasutanud Raadiokeskuse labori inseneri Mati Tähemaa poolt valmistatud väikese võimsusega raadiosaatjaid, millega sai katta Tallinna ja selle ümbruse. Reservsideplaan oli täielik ja mõned ööpäevad oleks Vikerraadio kuulda olnud ka teletorni ning raadiomaja langemise korral. Tollase sideministri Toomas Sõmera kabinetis lepiti kokku, kuidas kindlustada ajutiste stuudiote ja raadiosaatjate vaheline side.

20. augusti õhtuks oli raadio- ja telemaja kvartal raskeveokitega blokeeritud. Kaitse organiseerijad (nii Kodukaitse kui Rahvarinde inimesed) soovisid küll alguses paigutada relvastatud valve ka raadiomajja, kuid sellele olime vastu. Kui raadiomaja koridorides või stuudiotes oleks läinud tulevahetuseks, oleks ehk veerandi-poole tunni jooksul saated küll jätkunud, kuid aparatuur oleks purustatud – nagu toimus Vilniuses. Tõenäoliselt oleks olnud ka inimohvreid. Ehk oleks olnud siis väljapoole paistvat kangelaslikkust rohkem, ehk mõned soovisidki veidikesegi verd. Meil oli vaja kindlustada saated rohkem kui pooleks tunniks. Lepiti kokku – relvastatud kaitsjad olid vaid raadiomaja sissepääsu juures.

Õhtul kogunes raadio- ja telemaja ette hulgaliselt rahvast. See oli tõeliselt eriline õhtu ja öö – inimesed seisid ja ootasid rünnakut, paljakäsi, valmis kaitsma vabadust. Piimakombinaat saatis kogunenud rahvale tetrapakendites piima, mingi kohvik lähetas saiakesi, kusagilt saabus auto viinerite ja sardellidega. Paljud tulid kodus küpsetatud pannkookide ja muu omatehtud kraamiga. Seda ei müüdud, vaid jagati, pakuti kõigile soovijatele, mõtlemata kasusaamisele; küsimata, kuidas kaetakse hiljem kaubanduslik puudujääk. Keegi tassis kohale kasti Molotovi kokteilidega, küllap tuli seegi puhtast südamest, soovist kaitsta. Siiski arvasid inimesed, kellega rääkisin, et see viimane oleks pigem provokatsioon sõjaväelastepoolse jõu kasutamiseks kui tõsiseltvõetav kaitse tankide vastu.

Õnneks jäi raadio- ja telemaja rünnak ära, putšisid osutusid riigipöörde asjus täiesti saamatuks, riigipööre vaibus. Analüüsides hiljem meie ettevalmistusi ja tegevusplaane, leidsime, et arvestades tollast olukorda, oli ainuõige kindlustada, et Vikerraadio ei kaoks eetrist. Ka teletorni töötajatel oli sarnane taktika, olime ju nendega pidevalt ühenduses. Kangelaslik püssitoru ette tormamine lahtirebitud rinnaesisega, nagu mäletasime mõnest paatosest nõretavast Vene filmist, ei olnud eesmärk. USA vägede ülemjuhataja II Maailmasõjas Dwight Eisenhower, hiljem Ühendriikide 34. president on öelnud: «Ma ei vaja kangelasi ega kangelaslikult langenud sõjamehi. Ma vajan proffe, kes suudavad asja ära ajada ja ellu jääda.» Mulle tundus, et neil päevil ajasidki asju profid.