IRLi kohalikud juhid kutsuvad pöördumises leppimisele

Annely Akkermann. Foto: Ants Liigus

Viimasel ajal sisetülide ja erinevate pöördumiste poolest tuntud Isamaa ja Res Publica Liidus (IRL) on valmimas järjekordne kiri, kus erakonna piirkondade juhid kutsuvad tülipooli lepitusele.

Pöördumise eestvedajaks on Postimehele teadaolevalt IRLi Tartu piirkonna esimees Peeter Laurson, kes on saanud sellele allkirjad või siis nõusoleku allkirja andmiseks kokku 13 piirkonna juhatuse esimehelt. Kokku on piirkondi 19. Laurson ise on Res Publica taustaga.

Pärnumaa piirkonna esimees Annely Akkermann tunnistas, et Laurson luges talle pöördumise laupäeval ette ja tema annab sellele etteloetud kujul ka allkirja.

«Kirjas kutsutakse kokku saama ja rahu sõlmima,» rääkis Akkermann. «See oli palve erakonna esimehele [Mart Laarile] rääkida erakonna inimestega ja taastada rahu.»

Mingeid karistusaktsioone viimasel ajal meedias esinenud siseopositsiooni suhtes kiri Akkermanni teada ette ei näe. Ta lisas, et erakonnasisene kriitika on jäänud pikka aega tippjuhtkonna poolt tähelepanuta ja «pott kees üle».

Pöördumise eesmärk olevat taastada erakonnas kodurahu ja liikmetevaheline normaalne suhtlus. Seda, kes peaks kokku saama ja ära leppima, ei osanud Akkermann pöördumisest välja lugeda. «Aga on vaja lahendada sügavaid probleeme ja asju selgeks rääkida ning kokku leppida,» ütles ta.

Niisiis on Laursoni pöördumine Akkermanni kinnitusel pigem üleskutse, milles puuduvad konkreetsed retseptid. «Aga ka mina ei pea õigeks erakonna sisevastuolude lahendamist läbi ajakirjanduse,» rääkis ta.

IRLi Lääne-Viru piirkonna juht Marko Pomerants ei kavatse pöördumisele alla kirjutada, sest tema arvates võiks inimesed tegeleda vähem igasuguste kirjalike pöördumistega ja rohkem omavahel rääkida.
«Minu arusaam on, et selline kirjutamine üksteisele on mõttetu,» lausus ta. «Räägi inimesega – kirjutamine ei vii meid minu arvates kuhugi.»

Pomerants lisas, et talle ei meeldi kirjutamine. «Minu viimane luuletus ilmus Postimehes umbes kolm ja pool aastat tagasi ja pärast seda pole tulnud enam ühtki luuletust. Tegelen kujutava kunstiga – skulptuur, värk, maal... Selline asi,» rääkis ta.

Laursoni algatust hindas Pomerants küll lahenduse otsimiseks, aga inimesed peaks suutma omavahel pigem silmast silma rääkida ja leida ühist tulevikku.

«Minu arvates on meil neid kirju juba küll ja veel. Täiesti mõttetu on veel see, kui me neid ajalehest loeme,» ütles Pomerants. «Mis me tüütame oma kirjadega eesti rahvast!»