/nginx/o/2011/07/25/682446t1haa56.jpg)
Tallinna peaarhitet Endrik Mänd on seisukohal, et valglinnastumine ei ole kindlasti õige tee, eelkõige tuleb linn tihedamaks ehitada, eriti kesklinn.
Peaarhitekt: Tallinna valglinnastumine on vale tee
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Me oleme ju buumi ajal näinud, mis valglinnastumine endaga kaasa toob,» märkis Mänd. «Sellest vaatevinklist on ikka õigem täis ehitada need alad, mis jäävad linna ja on võimalikult kesklinna lähedal.»
Ta lias, et kui jagada Tallinna pindala elanike arvuga, siis tuleb välja, et inimese kohta on maad küll ja küll, mistõttu ei ole mõtet hakata põldude peale ehitama. Hoonestuse tihendamine ei tähenda ka seda, et rohelust jääb vähemaks. Tallinn on väga roheline linn.
Arenguperspektiividest ja seni kasutamata võimalustest rääkides ütles peaarhitekt, et suure potentsiaaliga on mereäär, eriti kesklinna osas. Tallinnal on üle 40 kilomeetri mereäärt. Neid alasid saab arendada mitmel viisil – kujundada rohe- ja puhkealasid või ehitada elamuid.
«Eks neid planeeringuid vaikselt ka tehakse, lihtsalt arengutempo on natuke teine, kui oli viis-kuus aastat tagasi,» selgitas Mänd. «Tõenäoliselt niisugune tempo ei taastu ka enam.»
Mereäär on Tallinnas praegu suhteliselt tühi sellepärast, et Nõukogude ajal oli seal piiritsoon ning militaar- või tööstusalad ning seega inimestele suletud.
Peaarhitekti sõnul on Tallinnas eelkõige mõistlik kasutusele võtta need alad, mis on varem olnud hoonestatud, nagu näiteks Põhja-Tallinna tööstusalad. Tuleb muidugi arvestada, et niisugustes kohtades kujunevad vajalikud investeeringud kõrgemateks, kui tühjale kohale ehitades. Teisalt on seal olemas vajalikud kommunikatsioonid ja muu taristu ning ei ole vaja hakata neid algusest peale rajama.
Linnas toob uute arenduste planeerimine tihti kaasa kohalike inimeste vastuseisu, nagu on näidanud hipodroomi, Eesti Näituste ja mõned teisedki juhtumid.
Männi sõnul ei ole niisuguste juhtumite puhul eriti arutatud seda, et kui 2001. aastal Tallinna üldplaneering tehti, siis paljudes kohtades lihtsalt kirjeldati tollast olukorda, mitte ei määratud arenguperspektiive. Paljuski käib see just nii-öelda suurte sotsiaalalade kohta.
«Nii-öelda sellepärast, et hipodroom ja Eesti Näituste ala on ju puhtalt äriobjektid,» selgitas Mänd. «Seal aeti küll rahvale suunatud äri, aga tegemist on ikka äriga. Seda peeti silmas ka siis, kui otsustati need objektid erastada.»
Ta lisas, et nii hipodroomi kui Eesti Näituste korralikult tööle panemine eeldab nende senisest tihedamat kasutamist, mis omakorda tähendab ka paremat asukohta, kus oleks muuhulgas tagatud vajalikul hulgal parkimiskohti.
«Palju on räägitud sellest, et peaks olema väga konkreetne visioon, kuidas linna arendada, aga need inimesed, kes räägivad visiooni puudumisest, ei suuda ise tavaliselt välja käia ühtegi mõtet, mis see visioon võiks olla,» rõhutas Mänd. «Teisalt eeldab iga visioon, et meil on olemas ka ressurss selle järjepidevalt ellu viimiseks. Inimesed ei taha endale tunnistada, et ressurss, mida sellistel juhtudel kasutatakse, on reeglina erakapital. Linn ja riik ei ole võimelised piisavalt raha välja käima.»