Filmipealkirjad mõjutavad vaatajate valikuid

Forum Cinemas kinosaal. Foto: Jarek Jõepera / SL Õhtuleht

Siret Laasneri Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritöö uuris, kuidas ingliskeelsed filmipealkirjad eesti keelde tõlgitakse ning kuidas need inimeste kinokülastamiste valikuid mõjutavad.

Töö koosnes kolmest osast. Esimeses analüüsiti, kuidas aastatel 2005. ja 2010. tõlgiti Eesti kinodes näidatud filmide pealkirjad inglise keelest eesti keelde. Töö teine osa põhines umbes saja inimeste vastustel küsimustele nende kinoskäimise harjumuste ja filmivaliku viiside kohta. Laasner palus neil ka kirjeldada oma tundeid ja arvamusi mõnede tõlgitud pealkirjade kohta. Kolmandas osas püüti töös eelnevalt uuritud teave siduda võimudiskursusega ning vaadelda selle põhjal milline on filmipealkirjade võimalik mõju kinokülastajale

Vastustest selgus, et filmide pealkirjad mõjuvad reklaalausetena ning avaldavad inimestele rohkem alateadlikku mõju kui nad seda tunnistada oskavad. Pealkiri võib inimesi filmist eemale peletada – näiteks kui pealkirjast on aru saada filmi sisu ja žanr, siis huvilised, keda see ei köida valivad vaatamiseks midagi muud. Ainult hea pealkirjaga on raskem inimesi kinno meelitada kui neid halva pealkirjaga filmist eemale peletada.

Küsitluse vastustest ilmnes, et inimesed peavad filmipealkirja vähetähtsaks, jättes selle olulisuse aspektist näiteks filmi sisuga tutvumise järele. Samas pidasid vastajad filmi pealkirja rolli kinotööstuses keskmiseks või isegi suureks.

Magistritöö autor tõi näiteks pealkirjad nagu «Võidusõidusebra» ja «Eriväelasest lapsehoidja,» mida vastajad pidasid tõeselt Ameerika komöödiateks ning suhtusid neisse tugeva eelarvamusega. Nad kirjeldasid neid filme ainult pealkirja põhjal otsustades kui «totraid», «lapsikuid» ja «lamedaid.»

Töö autori sõnul kumab sellest läbi Ameerikas toodetud filmide vastane ideoloogia. Paari näite alusel viitas suhtumine sellele, et filmi sisu üle otsustatakse siiski pealkirja järgi ja seda peamiselt negatiivses tähenduses. Vastajad aga endale ei teadvustanud, et nad pealkirjadest end nii palju mõjutada lasevad kuna see protsess toimub alateadlikult. Filmipealkirjades on töö autori hinnangul olemas võimudiskursus, millest kinokülastaja sageli enese teadmata sõltub.

Magistritöö sisaldas ka järeldust, et filmipealkiri on reklaamlause, mis reklaamib nii filmi kui kinotööstuses toodetud nähtust kui ka filmi sisu.

Töö autor vaatles, kuidas tõlgiti filmipealkirju 2005. ja 2010. aastal. Mõlema aasta puhul vaadati saja Eesti kinodes näidatud filmi pealkirjade tõlkimist. Selgus, et põhiliselt kasutatakse otsetõlget, 2005. aastal kasutati seda meetodit 53 protsendil. Ka kahe tõlkemeetodi kombineerimisel oli neist üks enamasti otsetõlge. 2010. aastal oli otsetõlke osakaal 58 protsenti.

Sageduselt järgmised kasutatud tõlkemeetodid 2005. aastal olid adaptatsioon (12 korda) ja transpositsioon (7 korda), mis mõlemad muudavad pealkirjad eesti filmisõpradele omasemaks ja paremini mõistetavaks. Ka viis aastat hiljem järgnesid otsetõlkele adaptatsioon (17 korda) ja transpositsioon (4 korda). Seekord jagab transpositsioon kohta tõlkelaenuga, mida esineb samuti 4 korda. Adaptsiooni ehk kohandamise puhul asendatakse võõras kultuuriline element kohaliku kultuuri jaoks mõistetavamaga. Transpositsioon on grammatilise kategooria muutmine, kus tõlkes asendatakse näiteks määrsõna tegusõnaga või tegusõna nimisõnaga.

Töö autori sõnul tähendab otsetõlke suur osakaal filmide pealkirjade tõlkimisel, et Eesti kinotööstus on USA kinotööstusest tugevalt sõltuv.

Filmipealkirjade tõlkimise uurimise järel koostas töö autor küsimustiku ning saatis selle laiali. Küsimustikule vastas 115 inimest, kellest 93 vastas kõikidele küsimustele. Vastajate seas oli 18 meest ja 97 naist vanuses 14 kuni 59 ning keskmiseks vanuseks 28 eluaastat.

Küsitluse esimese osa eesmärk oli saada teada, milline suhe on respondendil kino ja filmidega
üldiselt. Samuti püüdis töö autor uurida, millised on respondendi kinokülastamisharjumused
ehk kui tihti respondent kinos käib ning mille põhjal ta filmi valib.

Küsitletutest suur osa käis kinos paar korda aastas või mõnel korral kuus. Filme valisid nad peamiselt sisu (97 vastanut), žanri (60) ja näitlejate (56) pärast. Filmi pealkira pidasid oluliseks valikufaktoriks 12 inimest. 34 vastanut tunnistas, et nad käivad mõnikord filme vaatamas ilma eriliste eelteadmisteta ning langetavad otsuse filmi pealkirja, reklaamtreileri ja -plakati alusel.

Magistritöö autor Siret Laasner rõhutas, et tegemist oli alles teemat avava uurimusega, mis ei saanud oma olemuse tõttu sisaldada põhjapanevaid järeldusi ja üldistusi, vaid andis teemast esmase pildi. Järgmistel uurijatel on hea võimaluse filmipealkirju ja nende tõlkimist süvitsi edasi uurida mitmel erineval suunal.