/nginx/o/2008/11/05/90339t1h6a4e.jpg)
Maailmas on mitmeid piirkondi, kus turistide pantvangistamine ja lunaraha nõudmine on kujunenud teatud rühmitustele oma äraelamise ja tegevuse rahastamise allikaks.
Pantvangide võtmine on äriks kujunenud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Välismaalaste pantvangi võtmine toimub maailmas pidevalt, Eestis kerkis see teema alles nüüd päevakorrale, sest need olid meie inimesed,» rääkis Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete lektor Viljar Veebel.
Tema sõnul võetakse teatud piirkondades igal aastal mitmeid inimesi pantvangi ning suuremate riikide kodanikke, näiteks inglasi, prantslasi või sakslasi, on peaaegu pidevalt mõni pantvangis.
«Meie pantvangilugu on selles mõttes üsna lühike ja õnneliku lõpuga. Isegi suurtel riikidel ei õnnestu pantvange tihti nii kiiresti kätte saada,» sõnas Veebel.
Pantvangide eest makstavast lunarahast finantseerivad oma tegevust nii Põhja-Aafrika, Lähis-Ida, Somaalia, Lõuna-Ameerika (Mehhiko, Kolumbia ja Brasiilia) ja Filipiinide kuritegelikud ja terroristlikud rühmitused.
«Pantvangide eest makstav lunaraha on nende põhiline sissetulek, nad on organiseerunud sellele. Turistid on nende jaoks nagu kariloomad, kes raha sisse toovad. Selleks, et oma võitlust finantseerida, röövivad nad turiste,» selgitas ta.
Tema sõnul tuleks ohupiirkondadesse reisivaid inimesi senisest efektiivsemalt teavitada. Samas peaks ka inimesed ise tajuma, et enne osasse regioonidesse reisimist tuleks välisministeeriumiga suhelda.
«Pantvangide võtmine ongi üsna tulus äri. Inimrööve eriti vähemaks ei õnnestu saada, teatud grupid on sellele juba nii kui nii spetsialiseerunud. Sama lootusetu kui keelata hundil liha söömine, ega ta rohtu ikka sööma hakka,» rääkis Veebel.
Tema sõnul valivad terroristid ja kurjategijad tegutsemiseks nõrkade riikide nõrku piirkondi, kus riigivõim ei kehti. Näiteks Somaalia puhul lepiti teiste riikide poolt rahvusvaheliselt kokku, et teatud perioodil, kui riik oma territooriumil tegutsevate terroristitega ei võitle, teevad seda teised.
Veebeli hinnangul on tegu rahvusvaheliste suhete ja õiguse kontekstis keerulise küsimusega, millest üritatakse hoiduda. Riigid pole nõus võõrvägede tegutsemisega oma territooriumil.
«Milline riik sellega nõus on? Sama hästi võib öelda Venemaa, et kusagil Gruusias on terroristid või kusagil Usbekistanis ja lähme pommitame mõne oru maatasa,» tõi ta näiteks.
Samuti tunnevad rahvusvahelist õigust kurjategijad, kes end mõnes mõttes selle kaitse all teostavad.
«Päeval on nad tsiviilisikud, öösel inimröövlid. Nende jaoks on see igapäevane, kui vaadata, kui vaeselt nad elevad, siis on see isegi mõistetav,» märkis Veebel.