/nginx/o/2014/03/28/2921218t1h5e0f.jpg)
/nginx/o/2011/07/19/677154t1h8c5e.jpg)
Liibanonist pantvangist pääsenud Madis Paluoja rääkis Kanal 2 reporterile Elo Mõttusele antud intervjuus, et ühe korra said eestlased oma röövijatelt ka peksa ning vangistajad kahtlustasid, et osa neist on juudid.
Liibanonis röövitu: peksu ajal uuriti, kes meist on juudid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Röövijaid ärevaks teinud teade, justkui oleksid seitsmest Eesti mehest neli juudid, levis kohalikus meedias ning Paluoja sõnul oli hetk, kui valvurid neilt selle kohta uurisid, üks vangistuse kõhedamaid. Mehed suutsid aga selgeks teha, et on eestlased ning küsimus lahenes rahumeelselt.
Vangistuse ainuke peks sai alguse hoopis teisel põhjusel. Nimelt lubasid röövijad vangide ühest kinnipidamiskohast teise sõidutamisel neil endaga võtta vaid asjad, mis neil röövimise hetkel kaasas olid, see aga tähendas, et maha tulnuks jätta paberid kirjutiste ja päevikutega.
«Meie arvasime, et kui me võtame mingi paberi kaasa, mis ei kirjelda kuidagi seda hoonet, ei ole mingi joonis ega ole seotud nende isikute kirjeldusega, et mis see võib halba teha,» meenutas Paluoja, kuidas mehed valvuritele valetasid, et jätsid paberid maha. Läbiotsimise käigus tulid need aga valvurite suureks ärrituseks välja. «See vale oli nende jaoks niivõrd oluline rikkumine, et öeldi, et mingit kojuminekut tänu sellele ei tule,» kirjeldas mees röövijate reaktsiooni.
«Sealt edasi siis tõmmati meil kõigil silmad kinni, rivistati seina äärde, sellega kaasnes ka sõim ja seejärel meid tõugati sellisesse meeter korda meeter tualettruumi, kus me seitsmekesi seisime ja ootasime, mida nad ette võtavad,» jätkas Paluoja. Pärast pikka ootamist hakati mehi ükshaaval ruumist välja võtma ja peksma.
«Mina, kes ma kõige taga seisin, kuulsin, et järgnesid hoobid. Oma hilisemast kogemusest võin öelda, et tõesti oli valus. Siis ma kuulsin, et sõber oigas, et see oli valus. Me ei näinud, meil olid silmad kinni, aga meil tõmmati elektrijuhtmega jalad kinni, olime seliliasendis, jalad tõsteti üles ja keha alumisele osale jagati hoope,» kirjeldas Paluoja. Peksmiseks kasutati kurikat ja šašlõkivarraste kimpu. «Nüpeldati hoolega meid. Kui see oli läbi, öeldi, et see oli esimene raund kuuest, see oli suhteliselt õõvastav,» meenutas ta.
Taas kerkis üles ka kahtlus, et osa meestest on juudid. «Mida nad küsisid, oli see, et kes teist on need neli juuti, et nüüd tahame vastuseid teada. Peksu ajal kostus korduvalt küsimus, kes teist on juudid,» rääkis Paluoja.
Vaatamata ähvardustele peksti vange lõpuks siiski vaid korra ning vastu hommikut pääsesid nad teise ruumi magama. Paluoja sõnul ei mõjunud peks meestele väga suure vapustusena, kuigi jalad olid verised ja astuda valus. «Võib-olla me oleme sellises eas ja sellise vaimse konditsiooniga, et meile see ei avaldanud nii tohutut mõju kui ehk oleks pidanud,» ütles ta ja lisas, et tundis palju suuremat hirmu hetkel, kui röövijate buss ratturite rühma esimest korda rammis ja seltskonnas olnud Kalev Käosaar kraavi paiskus.