Eesti diplomaat Liibanonis: päästjaid segas suur valeinfo tulv

Liibanonis Eesti ratturite pantvangist päästmist koordineerinud diplomaat Daniel Schaer kinnitab, et Eesti ei ole sellistes olukordades kaugeltki abitu. Foto: mil.ee

Ligi neli kuud Eesti ratturite vabastamise nimel Liibanonis vaeva näinud Eesti diplomaat Daniel Schaer tunnistab, et röövijaid tegi rahutuks neile avaldatud surve ning päästjaid segas kõige enam suur valeinfo tulv.

Olete Liibanonis olnud neli kuud. Millised olid teie jaoks viimased päevad?

Aeg on olnud tõesti pikk ja lõpp oli ikka väga, väga emotsionaalne. Kui poisid saatkonda jõudsid, siis nende nägudelt, nende silmadest luges välja, kui eriline hetk see nende jaoks oli. Vabadus! See oli väga liigutav. Tundub, et nad enne ei saanudki täpselt aru, mis toimub. Kui saatkonna värav nende selja taga sulgus, siis oli kindlus neil ja ka meil.

Milline oli vabastamise päeva varahommik teie jaoks?

Sain hommikul kõne ja jäin saatkonda, kus hakkasime koos Prantsuse kolleegidega korraldama kõike, mis sel hetkel võimalik oli. Ootasime poiste jõudmist, jälgisime nende tulekut ja pinge oli päris kõrge, et nad ikka saatkonda jõuaksid.

Kirjeldage palun oma tööd pantvangikriisi ajal.

Tähtis on see, et meil oli väga hea meeskond. Lisaks minule teabeameti ja kaitsepolitsei inimesed. Kokku on meid siin (Liibanonis – toim) selle aja jooksul olnud rotatsiooni korras veidi üle kümne. Kohtusime pidevalt kõigi kohapealsete riikide saatkondadega, erinevate erialade inimesed omavahel.

Teemast olid sada protsenti huvitatud kõik Lääne saatkonnad, aga ka teised riigid. Minule tundus, et selle kaasuse juures oli Eesti riigil ikkagi kõige rohkem infot. Soovin, et Eesti inimesed ei unustaks, et oleme küll väike riik, aga oleme suutnud siin väga palju saavutada. Paljud teised saatkonnad ja teenistused on öelnud, et oleme teinud uskumatult head tööd. Lõpp oli küll kiire, aga neli kuud on väga palju vaeva nähtud.

Nii nagu seitset ratturit, nii aitas ka meid kõiki see, et oleme inimestega, kes siin on olnud, väga hästi läbi saanud. See aitas neid ja aitas ka meid, kui emotsioonid kõikusid üles-alla ja olid rasked ootamise perioodid. See oli väga oluline. Ei tohi unustada, et suutsime rajada suhteid erinevate riikidega, erinevate teenistustega. Kui seda poleks suutnud, olnuks kiire lõpp võimatu.

Kõige rohkem abi saime ilmselt Prantsusmaalt?

Jah, meil oli vaba kasutus ja liikumine nende saatkonnas, meil oli seal oma kontor. Nad andsid meile kogu oma logistilise toetuse ja praktiliselt olid meil samad õigused mis saatkonna töötajatel. See tuli ainult headest, usalduslikest suhetest.

Kas oli hetki, mil pea vajus norgu ja tundsite, et olete ummikus?

Ikka on olnud. Alati oli aga lootus, et asi laheneb – küsimus oli pigem ajas.
Meie töö tegi raskeks infotulv. Kord tuli teade, et kusagil tootmishoones leiti seitse laipa. Õnneks see teade parandati kiiresti, kuid see oli väga suur löök. Valeinfo segas kõige rohkem. Infot tuli palju ja pidime pidevalt selle väärtust analüüsima. Need olid rasked hetked.

Mis lõpuks määravaks sai? Kas oli selge läbimurdepunkt?

Eks see oli ikka pikaajaline protsess. Röövitud poisid ütlesid ka, et röövijad tundsid tugevat survet. Kohalike eriteenistuste hea töö tulemusena võeti kohe alguses kiiresti kinni üheksa inimest. Et röövijad tajusid survet, oli kogu protsessis väga oluline. Survet avaldasid Liibanoni võimud ja neile omakorda Eesti riik. Lisaks käis pidev infovahetus kõigi partneritega. Nagu pusle kokkupanek – iga tükk oli äärmiselt oluline.

Lõpplahendus oli kiire, aga sinna jõudmine ei toimunud sugugi üleöö. Väga palju tuli analüüsida meieni jõudva info tegelikku väärtust.

Olete olnud 2009. aastal ka alaline asjur Afganistanis Eesti väekontingendi juures. Oli pantvangikriis teile täiesti ainulaadne kogemus?

See kogemus on väga oluline: suuta asju ajada eri rahvusest ja eri kultuuritaustaga inimestega.
Araabia maades on väga oluline usaldus. Et sa hoiad oma sõna, et kokkulepped ja info jagamine ei lekiks. See on väga oluline.

Teine asi on, et pead suutma infomürast välja analüüsima olulisima, selle info, mis on tegelikult kasulik. Need kogemused on kõige olulisemad.

Ja lõpuks – me ikka suudame! Me oleme väike riik, aga me ikka suudame!
Kõik on meid siin kiitnud selle eest, kuidas oleme viimase nelja kuu jooksul tegutsenud. Suured riigid on meile öelnud, et nad oleksid käitunud täpselt samamoodi.

Olen pärast kriisi lahendamist lugenud paari Eestis ilmunud artiklit, kus viidatakse «neile vähestele võimalustele, mis meil on». Tegelikult on meil võimalusi väga palju! Oleme Euroopa Liidus, oleme NATOs – ja need on võlusõnad kohas, kus meid ei teata. Selle üle peab uhkust tundma.

Millal te koju saate?

Sel nädalal on ees viimased kohtumised Liibanoni ja teiste riikide partneritega. Püüame need kõik selle nädala alguses ära teha.

Meie ratturite jalgrattad on veel siin, tegeleme ka nende kojutoimetamisega. Osa asju said mehed ise kaasa võtta.

Mis meie mehi pärast päästmist Prantsuse saatkonnas ees ootas?

Poisid said end pesta, otsisime neile puhtad riided ajaks, kuni nende isiklikud asjad kohale jõudsid.
Nende ainus palve oli: šokolaadi! Õnneks oli mul kaks Kalevi šokolaaditahvlit veel alles ja neil oli selle üle väga hea meel.