«Minu aasta 1991»: teletorni kaitsja meenutus

Kaader filmist «Laulev revolutsioon.» Kiatsjate väljumine teletornist. Vasakult esimene vene sõdur, teine Peeter Milli, kolmas Jüri Joost. Foto: Kaader filmist

21. august, kell on umbes 15.30, Peeter Milli ja mina astume maapinnale, teletorni ümbritsevale pinnasele.

Meid saadavad politseireservi eriüksuse komissar Henn Kask ja kolleeg Igor Blinkov. Möödudes purskkaevude basseinist läheneme vasakult Tallinna Teletorni pääslale. Eemal seisavad hr. Savisaar koos Balti sõjaväeringkonna admirali ja oma saatemeeskonnaga ning vestlevad tuliselt torni hõivata üritanud vene polkovnikuga.

Grupist eraldub nüüd siis juba Eesti Vabariigi siseminister Olev Laanjärv, astub meie juurde ja surub vaikides kõigil kätt. Öelda ei olnud enam midagi, ülesanne oli täidetud. Tallinna teletorni ei antud putšistide valdusesse, kuna 21. korrusel oli neli noort meest, kes selle välistasid.

Jõudes väravateni, hüüdis keegi noormees, et need ongi ju need kaks menti, kes seal üleval olid! Kogu rahvamass plaksutas. Pisarad tikkusid silma, lõpuks jõudis kohale, et ongi läbi ja me oleme elus. Seda tunnet on võimatu edasi anda. Nii palju teadmatust ja ometi õnnestus olukord hoida kontrolli all.

See on minu hetk, mis meenub alati esimesena, kui tuleb jutuks augustiputšiga seonduv. Veel viis aastat tagasi kui andsin intervjuu Ameerika filmigrupile, olid peopesad meenutustest higised ja värin oli sees. Sisemised läbielamised olid sedavõrd tugevad. Nüüdseks on sisepinge hajunud, kuid sündmused on selgelt meeles...

Meenub hetk, kui 20 augustil, Toompea lossi valvates, astus politseireservi üksuse juurde tollane eriteenistuse juht Jaan Toots. Ta ütles lühidalt, et oleks vaja kahte vabatahtlikku, kes läheksid Tallinna teletorni kaitsma. Koheselt tõusis Peeter Milli, öeldes, et tema on nõus. Pöördus minu poole, et kas ma tulen? Automaatselt nõustusin ja läkski sõiduks. Jõudes torni 21. korrusele selgus, et seal on meid vaid neli meest. Kaks relvastatud politseinikku, kodukaitset esindav erariides Uno Kaseväli ja teletorni seadmete operaator Jaanus Kokk.

Meie üllatuseks selgus, et mitte mingeid tegevusjuhiseid meile ei antagi. Puudusid konkreetne juht ja juhised! Peetriga sai läbi viidud torni ülaosa põhjalik uuring, et reaalse tegevuse korral siiski midagigi ette võtta.

Tänu Kodukaitse raadiosaajale saime operatiivinfot linnas toimuva kohta. Oli selge, et tankid ikkagi tulevad. Kell 23 nägime televiisori monitorilt, kuidas parlamendis võeti vastu otsus Eesti iseseisvumise kohta. See uudis oli nii rõõmustav kui ehmatav üheaegselt, kuna see oli parim vahend venelaste vihastamiseks.

Kell 4.30 saime sõnumi, et venelased on tornis. Peeter jõudis koridoris oleva suure raudukseni hetkel, kui esimene sõduritest juba allpool asuva platvormile jõudis. Ta ütles venelasele selgelt, et edasi pääsu ei ole ja sulges ukse. Sellele järgnes pikk ja tüütu ajaperiood, mis oli täis teadmatust ja ootusärevust. Sain kogeda seda, kui vastik on käed rüpes oodata, lihtsam on haarata relv ja selle abil üritada olukorda muuta. Samas sai kinnitust, et kui tähtis on säilitada külma närvi ja oodata ära see õige hetk.

Sündmused vaheldusid pidevalt. Oli täielikku vaikust, samas nakitseti raudust väljapoolt eriti hoogsalt. Tänu telefoni olemasolule helistati meile nii juhtkonna tasemelt kui ka lihtsad kolleegid tundsid huvi meie käekäigu vastu.

Ei hakka meelega siin kirjeldama kõiki olulisi sündmusi. Selleks sobib mõni teine koht ehk paremini. Küll aga on hea panna kirja hilisemad vastukajad. Mäletame ju kõik, kui ilus oli see aeg, mil Vene armee oma träni Eestist ära koristas. Kuidas kõik muutus samm sammult sinimustvalgeks. Oli nii eriline teadmine, et me tõesti saimegi oma vabaduse.

Kahjuks hakkas peagi inimlik egoism oma haarmeid laiali ajama. Juba parlament näitas ära selle, et ühtsus on vaid nimetuslik. Ühed ei saanud kuidagi läbi teistega. Ühe partei mõttemall oli täiesti vastuvõetamatu teisele parteile. Samas näidati erilist ühtsust oma palga ja soodustuste kinnitamisel, võimas! Nüüd siis algas koomiline kommudele näpuga näitamine.

Kahjuks on Eesti sedavõrd väike, et ükski saladus ei püsi sellena kaua. Aastaid hiljem sai tuttavatelt kuulda kurbi lugusid isegi Kaitsejõudude staabist. Ei ole ju saladus pidevad intriigid politseiametis. Enamus sellest avalikkuse ette muidugi ei jõua. Sai selgeks, kui kiivalt mõni hoiab kinni oma juhitoolist, olles ise ametile täiesti kasutu.

Ka teletorni kaitsnud nelikust ei saanud vennaskonda. Kodukaitset esindanud Uno hakkas ennast ootamatult juhiks nimetama, kuigi see sai kohe selgeks, et politsei üksus ei saanud alluda kogemusteta mehele...

Kuid oli ülimalt meeldiv 2001. aastal võtta vastu Kotkaristi V klassi orden. Suur tänu ka president Ilvesele, kelle käest sai 2009 aastal meeneks miniatuursed mälestuskivid.

Arvan, et Eestil on läinud ikka hästi. Nähes ja kuuldes, mis toimub mujal Euroopas, võime ikka väga õnnelikud olla. Eriti kui võrrelda just Läti või Leeduga. Kahjuks on nii inimlik, et heaolu perioodidel kipub ühtsus kaduma.

Hakkab domineerima võidurikastumine. Paljud just sellega ka kõrbevad. Kuid vähemalt usun, kõige läbielatu põhjal võib kindel olla, et kriitilises olukorras meie väike rahvas suudab taas seista õlg õla kõrval. Et me suudame jääda püsima veel keerulisemateski olukordades.