...Ja siis saabusid otsustavad päevad, saabus 20. august 1991.
Silver Säga: minu aasta 1991. Väljavõte mälestustest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Moskva «oskab» oma tobeduses meile anda ainulaadse võimaluse. Toompea on kivibarrikaadides, Pihkva tankid kuskil teletorni juures, raadiomaja on Eesti meeste piiramisrõngas ja Ülemnõukogu arutab «kas olla või mitte olla». Kas jõuavad lõpuks omavahel kokkuleppele?
Olen üksi kodus. Abikaasa hoiab Mulgimaal lapselapsi ja pabistab seal. Kella kümne ajal õhtul ei pea enam vastu. Võtan kaasa pisikese raadio «Śelga» ja tõttan mikrobussiga (tol ajal «kutsikaks» nimetatu) Pääskülast Toompeale.
Lossi vastas, kiriku trepil istub umbes 25 inimest peaaegu haudvaikuses. Tundub, et need on välisturistid. Kell hakkab saama 23. Toetan end kuhugi istuma ja jään ootama parlamendi saalist otsustavat lõppsõna. Kell 23.03 see saabub. Tunnen, kuidas midagi soolast niriseb kurku...
Lahkun Toompealt ja lähen Pikka Jalga mööda Raadiomaja poole. Vanalinn on absoluutselt tühi. Pikk Jalg - tühi. Raekoja plats, ei ainust hingelist Viru tänaval näen nelja inglast, vähemalt nad rääkisid seda keelt. Raadiomaja juures on umbes 500 meest koos ja moodustavad veoautode kaasabil piirderõnga. Tähtsa näoga ja alkoholist punetav parteimees Panfilov kõnnib ringi ja lubab kõikidele küsijatele kõige kohta vastata.
Jõuan koju ja magama heita peaaegu ei saa, sest raadio annab teletorni juurest pidevalt ärevat reportaaži. Kohati kipuvad uudised juba tõsiseks minema. Kell viis tõusen voodist ja lähen uuesti Toompeale. Justkui minust oleneks midagi. Kell seitse vaatan sinimustvalge kerkimist Pika Hermanni torni. Lossi platsil rahustab Vaino Väljas Toompeale kogunenud murelikke inimesi.
Oleme kodus kaasaga korduvalt arutanud, et oleme osa saanud sellest kordumatust, mida pakkus meile vabanemise aeg aastatel 1987 - 1991. Sellist ärevülevat aega eestlaste ajaloos niipea (kui üldse) vaevalt enam tuleb.
Võibolla on see väikeseks kompensatsiooniks selle eest, et oma nooruse ja parimad eluaastad pidime jätma «nõukogude õitsvasse lilleaeda»! Noor ja poliitikahuviline sugulane Ameerikast leiab et te elate kordumatul ajal, teil on siin ju täiesti ehe ajaloolaboratoorium!
Sellesse perioodi langeb ka minu huvi Vabadussõja mälestussammaste vastu. 1989. aasta märtsis satun koos abikaasa ja pojaga Rõugesse, kus on juba mõned kuud tagasi püsti pandud taastatud vabadussammas. Huvitav on märkida, et sama kuju on läbi aegade säilinud, olles peidetud maa sisse ühe siinse mehe puukuuri all. Selle leidmine ja maa seest väljatoomine on lausa omaette lugu. Kuulen seda ühelt tuttavalt Võrumaa mehelt.
Teen taastatud vabadussambast foto ja siit tärkab idee - miks ma ei võiks ka kõiki ülejäänud vasttaastatud sambaid pildistada, saaksin endale kordumatu fotokogu. Asun uurima kohti ja aegu, millal ja kus nad on taastatud ja avatud. Nii saan neid 1992. aasta lõpuks pildile kokku sada. Seda komplekti näeb juhuslikult tuttav raamatukunstnik Maarja Raid-Vannas ja nii sünnibki trükis «Eesti Vabadussambad». Tahtmatult olen saanud kirjastuse "Eesti Raamatu" autoriks.
Mulle oli nende fotode kogumine väga meeldiv toiming. Nende fotode jahil olen maha sõitnud sadu kilomeetreid. Igal sambal on ju omaette lugu, kuidas ta sõjaeelsel ajal tehti, kuidas hävitati, saksa ajal jälle püstitati ja peale sõda jälle hävitati. Pikkadel sõitudel nägin, kuidas Eestimaa hakkas ärkama, kuidas tasapisi hakkasid talude juurde tekkima ehitusmaterjalide virnad ja traktorid-autod.
Tutvusin paljude ennastohverdavate muinsuskaitsjatega, tõeliste eestlastega. Veendusin korduvalt - meie eestlaste mälu ja rahvustunne ei ole kuhugi kadunud. Ta on alles!
Oi, see oli ilus aeg! Aga ikkagi kõige tähtsam - me saime oma riigi tagasi!