Duell: Gaute Kivistik versus Rohke Debelakk

Peremees ja ori: Gaute Kivistik (ülikonnas ja soniga) peab taluma Rohke Debelaki järjekordset, ilmselt ennastkiitvat monoloogi. Foto: Peeter Langovits

Kahe tuntud raadiohääle ja telenäo omavaheline läbisaamine on kaugel sõbralikkusest, mida nende karuselt muheda oleku põhjal eeldada võiks.

Gaute Kivistik (40), kes särab nüüd «Eesti mängus» neljal õhtul nädalas nagu juulikuine päike, nägi aastaid vaeva, et Rohke Debelakk, võitluskaaslane ja konkurent, oma näo ja nimega ekraanile ei ilmuks. Piisab tal oma ego rahuldamiseks raadios libauudiste vahendamisest küll, käis Kivistiku mõttekäik.

Aga nagu ikka sellistel puhkudel, kui kedagi liiga kaua alla suruda, läks Rohke Debelaki egotripi ohjamine ka Kivistikul lõpuks käest. Nüüd on Rohke Debelakk hääle ja ilmselt isegi näo järgi tuntum kui Gaute Kivistik. Arter võttis endale raske, kuid tänamatu ülesande kahe kuulsa mehe läbisaamisesse selgust luua.

Rohke, teame sind juba üle 15 aasta, aga ikkagi kirjutavad mõned su perekonnanime ühe k-ga. Mida sa nendele düsgraafikutele ütled?

Rohke: Eks meil kõik asjad lähe lihtsustamise suunas. Ma ei imesta, kui mõne aja pärast on viimanegi «k» ära kadunud, siis kaob ära «a» ja siis «l». Ühel hetkel jõuab meediapildi devalveerumine sinna, et mul ei olegi enam nime.

Ei, usun, et sulle jääb järele vähemalt räpparilik nimi Rohke D, nagu on Jay-Z, Master P või Cool D. Aga Gaute, sinu perekonnanime Kivistik asemel olen kohanud varianti Kivastik. Kas see häirib?

Gaute: Ei häiri, sest mul ei ole kuidagi paha meel samastuda sellise kirjamehega nagu Mart Kivastik. Kui meie pildid kõrvuti panna, siis oleme näo poolest isegi natuke ühesugused.
Tegelikult, kui su nimi on näiteks Mati Kask, siis oleks ju kurb läbi elu minna. On hoopis teine tera elada pisut keerulisema nimega.

Gaute, kui kaua sa tegelikult Rohke Debelakki tunned?

Gaute: Teda ei olnud ma enne 1994. aastat näinudki, kui ta Q-Raadios eetrisse läks. Ta tuli viimasel hetkel ja eks see oli suure ehku peale minek. Aga kuna tekst, mida tuli eetrisse lugeda, oli nii kaheldava väärtusega, siis ma tõesti ei tahtnud, et seda minu nimega kuidagi seostatakse. Olen sellest ajast saadik kõik materjalid ja tekstid ja mõtted, mida ei taha enda omaks tunnistada, tema hoolde jätnud.

Nii et Rohke peab olema see, kes musta ja ropu töö, mida Gaute oma valgete sõrmedega teha ei taha, avalikkuse ees ära teeb?

Gaute: Jah, ta on nagu minu kratt, kes kannab hoolt selle eest, et mul majanduslikult kuidagi läheks. Ajan ta hommikul välja ja kui ta õhtul tagasi tuleb, siis küsin, mida ta rääkis ja kui palju teenis.

Kas Rohke sellise ekspluateerimise vastu protestima pole hakanud?

Gaute: Ei, tema eetrinälg on nii suur ja edevus nii tohutu, et ta sööb mul peost.

Rohke, ütle, millisena sina oma suhet Gautega näed?

Rohke: Eks ma üks ori olen. Kuid ega Gaute endale väga ligi lase. Minu meelest on ta kinnine ja suhteliselt melanhoolne inimene.

Aga sina, Rohke, milline sina oled?

Rohke: Mina olen tegude inimene!

Rohke, kas tead, et aastal 2006 ütles Gaute sinu kohta, et sul on juhm nimi. Viruta talle nüüd vastu!

Rohke: Juhm nimi?! Gaute enda nimi on ju norra nimi, mis kõlab [Norras] hääldusena nii vastikult, et seda ei oleks mõtet eesti keeles püüda hääldadagi. See on midagi sellist, nagu oleks inimesel köhimise ajal miskit kurku läinud – see kõlab väga koledalt. Aga las ta olla... Eks see näitab inimese kohta ka midagi, kui ta teise nime arvustab.

Gaute, kui sageli tunned kadedust, et Rohke on sinust tuntum – kuigi sina teed tema eest kaadritaguse töö ära?

Gaute: Ei tunne üldse, see tunne on mulle võõras. Kui elaksin metsatalus ja peaksin mesilasi ning saaksin kenasti hakkama, oleksin sellega väga rahul. Ehkki mesilaste pidamise ilust ja romantikast võib rääkida ainult inimene, kes ei tea sellest midagi. Minu kontaktid mesindusega lõppesid 25 aastat tagasi. Mu vanaisa oli mesinik. Meil oli alati vähemalt 40 liitrit mett köögilaua all. Sellest ajast jäi mul mulje, et mesinike elu on meelakkumine. Kui saaksin oma asjad nii aetud, oleksin väga rahul.

Nüüd oled, Gaute, teinud jõulise avalduse kuulsaks saamise teel: oled neljal õhtul nädalas rahvusringhäälingu parimal ajal oma särava naeratusega veetleva kaaslanna kõrval «Eesti mängu» ekraanil. Rohke, kas Gaute tõmbab sul kuulsusevaiba alt ära?

Rohke: Meil oli kunagi kokkulepe, et avalikku ja PR-tööd teen ikkagi mina. Midagi siin sõnamurdlikku on või on inimene vanusega ära keeranud selliseks, et ta ei kontrolli enam kõiki asju – on otsustanud nüüd oma nimega ma ei tea kuhu purjetada ja teha seda sellises kerglasevõitu formaadis – see on minu ala!

Tunned end seetõttu natuke tõrjutuna?

Rohke: Muidugi tunnen. Nüüd olen ainult raadios, aga raadios võid teha aastakümneid tööd ja keegi sind ei tea. Samm-sammult võib-olla iga päev tuleb üks inimene juurde, kes sind tunneb, aga kaks sureb samal ajal eest ära.

Nii oled ju kogu aeg miinuses.

Rohke: Jah, peab temaga kokku leppima, et meil oleks kahe peale selgus olemas. Muidu on nagu IRL, et ei saa aru, mis on mis ja mida edasi teha.

Ja tead, Rohke, mis mulle veel tundub: Gaute kasutab teles puhtalt sinu võtteid – sinu intonatsiooni, sinu lauseehitust. Vend lõikab julmalt sinu pealt kuulsust!

Rohke: Olen kuulnud, et ta teeb sõna otseses mõttes üksüheselt plagiaati!

Aga korrale ei saa ka vist teda kutsuda?

Rohke: Selle paneb publik paika. Selle venna hale eneseupituse katse – see jookseb nii või teisiti liiva. Ma ise pole veel jõudnud kommentaare lugeda, aga osa neist on ikka parajalt sapised. Las loeb neid ja saab aru, kus ta koht on.

Gaute, ütle palun, kui palju on sinu meelest Rohke ise uudiseid tehes arenenud või on tal sein juba vastu tulnud?

Gaute: Usun, et tal tuli sein enam-vähem kohe vastu. Sellest ajast, kui ta alustas, ma mingit arengut küll näinud ei ole. See käib teosammul. See on maakera pöörlemisest tingitud liikumine, illusioon.

Puhttehniliselt on ta jäänud kinni kusagile aastasse 1995. Ta võttis BNSi uudised ette ja vaatas, kuidas need on üles ehitatud – ajakirjandust ta ju õppinud ei ole, ta ei tea sellest mitte midagi.

Rohke, oled uudistelugejana ka teleekraanil katsetanud. On see edevusest tingitud või on tegemist ikkagi tõsise katsega pimedast raadiostuudiost välja murda?

Rohke: See peab ikkagi edevus olema. Ma ei tea mitte ühtegi teletöötajat, kes käiks ekraanil tagasihoidlikkusest. Aga teletöö on libe töö. Kui inimene raadiost uudist kuuleb, siis pildimaterjali joonistab ta sinna juurde ise ja see on kordumatu, aga teles peab pildi tohutu vaevaga tootma ning nende vahendite ja ajahulgaga, mis seal on – ja tavaliselt ei ole kumbagi – , ning siis on see pikalt arvustamise objektiks. Aga kui inimene on televisioonis oma näo ja jutuga, siis on tal ka raadioeetris rohkem kaalu, vähemalt mitte väga teadliku tarbija jaoks.

Aga Rohke, rohkem kui kord aasta jooksul, vana-aastaõhtul, ei ole rahvusringhääling sind uudistega ekraanile lubanud. Mida nad kardavad?

Rohke: Seal võib tõesti olla hirm, et äkki hakkan iga õhtu eetris olema, sest «Aktuaalne kaamera» on olnud ETV lipulaev ja see võib jääda tagaplaanile, kui mina uudistega sinna tulen. Kui ma saaksin veel sama suure meeskonna [nagu «AK-l»], teeksin muidugi puhta töö. Aga praegu olen üksinda, ja mulle tehakse raskeks isegi telemajja jõudmine: pikka aega polnud mul kaartigi, et oleks autoga ligi saanud...

Isegi nii paljukest ei ole tuldud sulle vastu!?

Rohke: Pidin auto Torupilli Selveri parklasse jätma. Siis ei saanud ma ustest sisse. Kui lõpuks majas oled, ei jõua kuskile kohale, sest terve maja on täis uduste silmadega inimesi, kellest on näha, et nad on ära eksinud, käib ainult tohutu teretamine. Kummaline maja... Ja uue maja loomise plaan, et teha see veel suurem, veel pompoossem – see on kindlalt selleks, et sinna ei jõuakski asjasse puutumatud inimesed kunagi pärale.

Ütle, Rohke, kas nii pretensioonitu ja frivoolse saate nagu «Lotokolmapäeva» tegemine ei ole sinu talendi raiskamine?

Rohke: Ei, see on talendi rahaks vahetamine. Ma ei kujuta ette ühtegi inimest, kes oleks suuteline seda saadet tegema mingist muust ambitsioonist lähtudes – et mulle meeldiks teha just lotosaadet.

Nii nagu me kõik, olen ma nõus tegema igasugust tööd, kui saame tasus kokkuleppele.

Gaute, oled ettevalmistuselt näitleja, aga ei tööta näitlejana. Oled sa rehkendanud, kui palju peaksid seetõttu aumehena riigile enda koolitamise eest tagasi maksma?

Gaute: Ei-ei, ma olen ju ühes filmis mänginud ja Ugala teatris ja lasteteatris ning töötanud teatriõpetuse õpetajana. Edaspidi olen küll teatrist mööda käinud, aga olen kasutanud kõike õpitut siiski sihipäraselt, sest mul olid väga head õpetajad, kelle nimega on alati hea end ehtida, näiteks Andres Lepik, Lembit Peterson, Juhan Viiding, Andres Noormets.

Ka kõige tuhmimale inimesele jääb neist midagi külge, sest nad olid nii mõjusad isiksused, kes tohutus koguses oma aega minu peale raiskasid. Aga kui nägin teatritööd kõrvalt, sain aru, et mul kuluks sellise arvu pealtvaatajateni jõudmiseks, nagu mul on igal hommikul raadios, täismüüdud saali korral 7–8 aastat etendusi teha. See asi tundus vähe villa kandvat.

Rohke, erinevalt Gautest tulid sina Eesti ellu nagu mees kosmosest, kellest me ei tea midagi peale selle, et sul ajakirjandusharidust ei ole.

Rohke: Nimekiri kõigest sellest, mida mul haridusplaanis ei ole, tuleks väga pikk. Ega mul olegi muud peale pealehakkamise.

Aga see pidi olema juba pool võitu!

Rohke: Olen kunagi lugenud [reklaami- ja motivatsiooniguru] Paul Ardeni raamatut, mida on müüdud üle maailma lollidele miljoneid, kus ta muu hulgas ütleb, et kui lähete 16-aastaselt tööle, siis olete viis aastat ees sellest inimesest, kes läheb 21-aastaselt alles ülikooli. Elukool on ikka kõige tähtsam.

Otsustasin kohe, et võtan ülesande minna raadiosse tööle. Tartu Q-Raadio oli alustuseks hea raadio, sest selle sagedus oli lääne sagedus, aga ühelgi inimesel Tartus polnud lääne sagedusega raadiovastuvõtjat – seetõttu oli see hea koht, kuhu minna ja proovida, sest polnud kahtlustki, et keegi seda kuuleb.

Lapsepõlv möödus mul sellises võtmes, et oli üks poola ja slovaki juurtega Tadeusz Debelakk, kuulus suusahüppaja, kelle tulemused on nii mitmegi Euroopa suusahüppemäe jalamile kirjutatud. Olen seda liini pidi pärit. Kunagi saabusid mu vanavanemad Eestisse Tehvandi suusahüppemäge sisse hüppama. Nad olid nagu katsesõitjad. Ja kohe esimesel hüppel sai mu isa nii palju viga, et jäigi Eestisse.

See, mis kaotus isale, osutus võiduks Eestile.

Rohke: Jah, siis ma mõtlesin, et kas selle maa keel ei võiks saada... Tegelikult pean praegu ka veel mõttes slovaki keelest tõlkima seda, mida räägin.

Me teame Gaute kohta, et tal on kolm poega, üks on juba suur ja kaks on väikest jõnglast. Aga Rohke, sinu eraelu kohta ei tea me midagi, mis mees sa oled. Mida sa varjad?

Rohke: Tööd on nii palju olnud, et ei ole aega kellegagi kuskil tantsimas käia. Raadiotes töötavad ikka sellised inimesed, kes ei näe kõige paremad välja, ja sa oled kogu aeg nendest ümbritsetud. Valikuvõimalus on väike, kui rääkida töö juures kellegagi lähemate suhete loomisest.

Kumma järele teist valitseb Eesti turul suurem nõudlus?

Gaute: Ikka Rohke järele, sest pean näiteks poes või tänaval vastama kogu aeg tema kohta käivatele küsimustele.

Teeb see sind veidi kurvaks ka?

Gaute: Ei. Peaasi, et ta midagi sellist ei tee, et mina tema pärast peksa saan.

Veel ei ole seda juhtunud?

Gaute: Veel ei ole, aga eks ma pean ikka tema asju siluma teinekord.

Kumb teist rohkem teenib?

Rohke: Lõpuks teenib Gaute ikkagi rohkem, sest kogu selle raha, mis mina teenin, võtab tema läbi OÜde ja teiste joonistatud arvevabrikute endale. Võin julgelt ütelda, head inimesed, et ma ei ole näiteks viimase viie-kuue aasta jooksul ühtegi riideeset saanud osta. Aga kui vaatame maksuameti lehekülgi, siis on Gaute sissetulekud ikka väga väikesed.

Mille peale Gaute selle raha kulutab, mille ta sult ära võtab?

Rohke: Lööb kõik oma pere peale laiaks. See on nagu must auk, kuhu raha läheb. Ma ei ole näinud kordagi, et ta läheks kuskile kõrtsi või mõnda normaalsesse kohta või reisiks kuskile või ostaks uusi asju endale. Kulutab kõik laste peale ja orjab majapidamist – täitsa mõttetu tüüp selles mõttes.

Kõik oli tal olemas, korter linnas, aga siis läks maale – püüab seal talunikega sõbraks saada! Kui raadiosse tuleb, on kohe tunda, et on sigalas käinud. Varem, vaatasin, et oli isegi võtnud mõnikord ja lõbusas tujus, aga nüüd ei ole seda ka aastate viisi enam juhtunud.

Rohke, andsid mullu välja raamatu «Õigus ja tõde». Ütle, palun, kas sa tõesti paremat pealkirja ei leidnud, kui see Tammsaarelt virutada?

Rohke: «Tõde ja õigus» oli tõepoolest Tammsaarel ära võetud. Aga mul polnud õrna aimugi, et selline teos on üldse olemas.

Jah, nagu tunnistasid, et oled lugenud ainult ühe raamatu...

Rohke: See oli šokk – sest kõik oli pealkirjale «Tõde ja õigus» üles ehitatud –, kui tuli kirjastaja ja ütles, et see ei lähe mitte, sest selline raamat on juba olemas. Ma siis mõtlesin, et pöörame need sõnad ringi, sest ega liidetavate järjekorrast summa muutu.

Gaute, mida sa Rohke teosest arvad?

Gaute: See on tal katse oma eklektiliselt segipaisatud maailmast luua kirjastajate abiga mingisugune korrastatud struktuur. Ma ei kujuta ette seda hiigeltööd, mida kirjastajad pidid tegema! Me ei räägi siin õigekirjavigadest, millest võiks saada veel mitu raamatut kokku, näiteks «Rohke Debelaki kogutud õigekirjavead».

Ja pealkiri – kui sa millegi muuga ei suuda ajalukku minna, võid vabalt võtta sellise majaka rahvusteadvusest ning see väga labasel ja kergel viisil sinna külge pookida, nagu Tammsaare vihalehe tagumiku külge. Olen juba kuulnud, et raamatukogudes küsitakse Rohke Debelaki «Tõde ja õigust». Kõik need aastad tohutut tööd, millega Tammsaare hakkama sai, on lihtsalt ühe kerge nipsuga täis lastud. Kuigi ka sealt tuli, jah, mulle kenake kopikas.

Teie sõpruskonda kuuluvad veel kaksikvennad Eino ja Einar Süggu, kes mängivad bändis Minu Isa Oli Ausus Ise. Kui tihedalt te nendega lävite?

Rohke: Nemad on väga kahe jalaga maa peal inimesed. Nad on töötanud Rakke raadios, mis tegutses pikki aastaid ja oma tegutsemise eelviimasel aastal lülitati vist ka vooluvõrku. Siis käis raadiosaadete tegemine nii, et inimesed tulid stuudiosse kohale, nemad tulid ka kahekesi, rääkisid inimestega otse ja said kohe vahetut tagasisidet. Gautega saavad nad väga harva kokku, Viljandi pärimusmuusikafestivalil.

Gaute, mis sa Rohkele edasiseks soovitaksid, et ta oma seinast ikka üle või läbi saaks?

Gaute: Jah, ta on leidnud endale mugava vormi, kuidas oma asju teha. Muidugi on võimalik kuulajaskaadri loomuliku voolavuse tõttu ühe ja sama ratsu seljas kogu aeg edasi ratsutada, aga miski võiks tulla, mis sunniks teda arenema, muidu on teda kõrvalt juba hale vaadata. Aga kui raha tuleb, siis mina olen rahul – las ta olla.

Mida sina, Rohke, omakorda Gautele soovitaksid?

Rohke: Tema võiks tõesti telest ära tulla, ja võiks tulla raadiosse. Võiksime üle hulga aja pead kokku panna, et mis me edasi teeme: kas Gaute leiab ükskord ometi ise endale viisi, kuidas raha teenida, või jääbki nii, et ta jääb nagu suur plekk-karp nööriga mul taha kolisema.

Lehelugejad on nüüd pettunud, sest kindlasti oleks tulnud kogu ahtake leheruum tervenisti mulle pühendada, mitte sellist suhteliselt marginaalset isikut nagu Gaute siia sisse segada.

Vabandust, Rohke! Aga mõtlesin, et Gaute võiks ju ka mõnikord pisut sõna saada.

Rohke: Ju ta nüüd siis sai.

CV

Gaute Kivistik  / Rohke Debelakk (40)

Humorist, saatejuht, ajakirjanik, muusik, õhtujuht

Sündinud 18. juunil 1971 Tartus

Haridus

Tartu 5. keskkool

Tartu 17. kutsekeskkool, autoremondilukksepp

1989-1993 Viljandi Kultuurikolledž, näitleja ja näitejuhi eriala

Töö

Tallinna hariduskolleegiumi teatriõpetuse õpetaja

Q-Raadio toimetaja

1996-... Kuku Raadio toimetaja, sh «Libauudiste» autor ja hommikuprogrammi juhte
Telesaateid: «MuinasTeeVee», «Ellujäämise kunst», «Varivalitsus» ja «Inimeseloomake»
«Lotokolmapäeva» juhte

Sel suvel ETV meelelahutusliku mälumängu «Eesti mäng» juht

Mänginud filmis «Noorelt õpitud» (1992) Jaani osas

Oskar Lutsu huumoripreemia (35 000 krooni) 2008

Teosed

Rohke Debelakk «Hilarious Estonia» (2001), «Õigus ja tõde. Libauudised 1994-2009» (2010)

Elukaaslane Eneken Maripuu, pojad Taavet (17), Ats Joosep (3) ja Iko Julius (1)

Arvamus

Olaf Suuder
Kuku Raadio hommikuprogrammi juhte, Kanal 2 uudistesaate juht

Gaute on üks olulisemaid põhjuseid, miks ma Kuku Raadios tööl käin: et saada kokku vana sõbraga, kellega oleme üle 15 aasta saateid teinud. Meie tutvus algas Q-Raadiost, kus olin mõnda aega peatoimetaja, kui tema tuli ka sinna.

Elame mõlemad maal. Olen pika unega ja mul on mugavam, kui Gaute tuleb Riisiperest ja korjab mind kord nädalas Sakust auto peale, et siis koos sõita ja rääkida, kuidas elu on vahepeal läinud. Naudin temaga saate tegemist täielikult.

Ma ei ole küll nii andekas nagu tema, aga meil on huumorisoon üsna sarnane, ja hommikune raadiosaate tegemine sellises formaadis põhinebki partnerlusel nagu teatris, kus partner peab sulle vastu mängima. Meie teineteise taju on selline, et võib-olla raadiokuulajad ei saagi lõpuks naljast aru, aga meil endil on nii lõbus, et ei suuda enam naeru pidada.

Ega Gaute mõtle oma nalju välja – ta mõtlebki nii. Ta on ühtpidi korralik ja alalhoidlik maamees ja teiselt poolt absoluutse nägemisega sensitiiv. Tal ei ole palju vaja, et saada asjadest või olukordadest aru ning suuta nende pinnal teha üldistusi, mille ta siis põimib loominguks.