/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2011/07/14/671182t1h86d7.jpg)
Militaarpsühholoog Merle Parmaku sõnul on nüüd Eestis palju rõõmsaid inimesi – pantvangis olnud, nende lähedased ja kindlasti väga paljud, kes pantvangidraamale kaasa elanud.
Psühholoog: mehed vajavad hoolivat tähelepanu, mitte kaastunnet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Parmaku sõnul ei peaks seitsmele mehele psühholoogilist abi peale suruma hakkama, vaid peab olema vajadusel kättesaadav. «Nad on riskialtid inimesed – jalgrattamatkale ei läinud nad mitte Nuustakule, vaid keerulisse piirkonda, kus nad pidid olema valmis ka ettearvamatuteks olukordadeks,» uskus ta meeste eneste tugevusse. «Tasub vältida seda, et neile sajaksid kaela psühholoogid, kes hirmsasti aidata tahavad ja kaastundlike silmadega neile otsa vaatavad.»
Parmaku kogemus militaarpsühholoogina ütleb, et enamasti saavad niisugused tugeva loomuga mehed ise hästi hakkama. «Kõik muidugi ei pruugi saada, aga just selleks peavad lähedased kõrval valmis olema, et märgata, kui meestes mingeid muutusi toimub,» ütles psühholoog.
«Pigem on tarvis neile positiivsust süstida, aga kui keegi muutust märkab ja näeb, et inimene vajab abi, siis tuleb asjatundjate poole pöörduda – selleks on Eestis mitmeid võimalusi – on Eluliini telefon, on psühholoogiatudengite loodud lahendus.net, kus saab ka anonüümselt oma mure ära rääkida,» soovitas Parmak.
Militaarpsühholoog tõi paralleelina näiteks Tšiili kaevurid, kellega alguses oli kõik ilus ja kena, kuid probleemid ilmnesid hoopis hiljem.
Parmaku sõnul ei maksa sõpradel ega lähedastel karta, et ei tea, kuidas pääsenutega rääkima peaks. «Me ei tea, millistes tingimustes nad seal elasid, eeldame, et pantvangis on kohutav – kindlasti ka on –, aga nad ei pruugi kaastunnet vajada,» ütles psühholoog.