Väikevalda kummitab sõltuvus Euroopa rahast

Aeg on seisma jäänud – Laekvere bensiinijaamas pole mitukümmend aastat justkui midagi muutunud. Aga kütust saab siit ikkagi. Foto: Peeter Langovits

Lääne-Virumaa väikevallas Laekveres näib elu esmapilgul hoogsalt edasi minevat. Ent valla argipäeva süüvides selgub, et kõik polegi nii roosiline kui pealtnäha paistab, veendusid reporter Mikk Salu ja fotograaf Peeter Langovits.

Laekvere vallavanem Aarne Laas on kõige kauem ametis olnud vallavanem Eestis. Kui ta 1. veebruaril 1991 ametisse astus, kandis ta veel külanõukogu esimehe tiitlit.

«Kuni sul toanurgas oma seifi ei ole, pole sa mingi õige vallavanem, ütles Laekvere kolhoosi esimees Tõnis Hiielaid mulle,» meenutab Laekvere vallavanem Aarne Laas aastat 1991, mil ta valla etteotsa sai.

Selline oligi algus ajal, kui maal oli kuningas kolhoosiesimees. Laekvere kolhoos andis tööd 700 inimesele – peaaegu kõigile Laekvere tööealistele inimestele, vallavalitsus koosnes aga vallavanemast, poole kohaga sekretärist ja poole kohaga raamatupidajast.

Vallajuhi ametiauto oli «sapakas». Kui vallavanem helistada tahtis, tuli kolhoosikontoris nimi telefonijärjekorra vihikusse kirja panna. Ja kui vallal palkade maksmiseks sularaha vaja läks, tuli kolhoosiesimehe käest küsida.

«Kolhoosiesimees juhtis kõike. Andis joodikutele pasunasse, lepitas tülli läinud abielupaare, jagas ehituslubasid ja raha,» meenutab Laas. Vallavanema töö oli aga surmatunnistuste väljakirjutamine ning talongilehtedest õigete talongide väljalõikamine.

Omavahel omamoodi
20 aastaga on palju juhtunud ning Laas on näinud kõike: taasiseseisvumist, talongimajandust, maareformi, põllumajandusreformi, rahareformi, Eesti astumist Euroopa Liitu, majandustõusu ja -kriisi.

Aastate jooksul on teda ühel korral üritatud vallajuhi kohalt kangutada – «Tegin ka ise väikese vea,» möönab Laas praegu –, aga umbusaldamine ei õnnestunud ja praegu valitseb Rahvaliidu taustaga (avaldus väljaastumiseks on küll juba esitatud) Laas koos Isamaa ja Res Publica Liidu juhitud volikoguga valda nii, et opositsiooni ei paista kusagilt.

Nii väikeses kohas tunnevad kõik kõiki. Kui Laas vallamajast välja astub, tervitab teda külajoodik: «Kuidas vallajuhil puhkus läheb?» Kui Laas läheb raamatukokku, sööklasse või seltsimajja, viskavad koristajad, raamatukoguhoidjad ja ettekandjad temaga nalja.

Ainult siis, kui Laas kohtub valla ühe suurema ettevõtja, põllumehe ja Laekvere Jahimeeste Ühingu esimehe Tõnu Kroobeniga, aetakse ka veidi ärijuttu. Nimelt on Laekveres tulemas suur jahilaskevõistlus ja Krooben uurib Laasilt, kas vald ikka võistlejate söögiraha kinni maksab.

Alguses vallavanem ehmatab ja keeldub, aga kui jahimeeste ühingu turske juht rahustab, et vaja on ainult valla võistkonna, mitte kõigi söögiraha tasuda, Laas leebub: «Selle raha ikka leiab, saatke arve.»

Selline ongi Eesti väikevalla argipäev. Omavahel aetakse asju sõbralikult, omamehelikult, ilma liigse bürokraatia ja paberimajanduseta, loevad pigem inimestevahelised suhted.
Ei ole ju Laekvere mingi rikas vald. Teedel näeb tavapärasest rohkem vanu Žigulisid ja 224 Eesti valla seas on Laekvere keskmine palk 200. kohal. Kuid kõik on ilus ja kena.

Kui juuli alguses ilusal suvepäeval koos vallavanemaga Laekveres ringi sõidame, näemegi armsat ja korda tehtud maakohta. Laas näitab lasteaeda, kus remont parajasti lõppemas, renoveeritud koolimaja, renoveeritud paisjärve, seltsimaja, spordimaja, kultuurimaja, jahilasketiiru, vallale kuuluvat mõisahoonet. Kõik on puhas ja värske. Tundub, et vallal on raha nagu raba? «Vallal pole üldse raha, kõik on projektidega tehtud,» vastab Laas.

Õlitatud bürokraatiamasin
Ja siit tulebki välja praeguse Eesti vallavanema teine nägu. Kui omade seas aetakse asju lihtsalt, siis vallajuhi teine pool on õlitatud bürokraatiamasin – ta taotleb, täidab projekte, viimistleb pabereid, saadab fakse, annab allkirju, lappab andmebaasides, puistab eurokantseliiti («selle raha saime Leader-programmist, tolle renoveerisime KOIT-programmi toel») ja mõtleb peamiselt sellest, kust vallale raha küsida.

Kui vaja, tuleb kasutada kõiki lubatud võtteid. Näiteks Muuga (valla suuruselt teine küla) spordihoone kordategemiseks esitleti seda hoonet kui vaja spordihoonena, kui vaja aga kultuurihoonena, et ikka erinevate projektide rahale ligi pääseda. Lõpuks – kuna ka mittetulundusühingutel on õigus Euroopa rahale – kirjutati hoonesse sisse ka MTÜ Maanaisteselts Eha. «Maanaised tulid vallale appi,» nendib Laas.

«See on tegelikult kogu Eesti maaelu jätkusuutlikkuse küsimus. Euroopa rahaga tehakse, aga mis saab edasi?» ütleb selle peale ka Toomas Varek, Lääne-Virumaa poliitik, endine riigikogu esimees.

Varek viitab siin sellele hiiglaslikule küsimärgile, mis kummitab nii Laekveret kui ka kümneid teisi Eesti väikevaldasid. Näiteks Laekveres on kahekümne aastaga rahvaarv vähenenud veerandi võrra.

«Ja praegu paistab, et järgmise kahekümne aastaga väheneb teist sama palju,» lisab vallavanem Laas. Isegi kohalik ettevõtlus ehk põllumajandus elatub ju samuti toetustest ja põllumehed remondivad oma lautasid Euroopa rahaga. Kaua see aga kesta saab?

Raskeid valikuid juba niikuinii tehtud. «Ma olen kaks kooli kinni pannud ja see pole hea tunne,» ütleb Aarne Laas. Samamoodi meenutab ta seda, kuidas Venevere (Laekvere suuruselt kolmas küla) rahvas võitles postkontori sulgemise vastu, kutsuti kohale ajakirjanikke, tehti küsitlusi, aga miski ei aidanud, postkontor pandi kinni. Kõik need on ebameeldivad teemad.

Ent niikaua kui Euroopast raha juurde niriseb, võib need küsimused tulevikku lükata. «Nüüd olen juba kakskümmend aastat vallavanem. Seif mul küll kabinetis on, aga valla raha selle sees ikka pole,» meenutab Laas lõpetuseks kolhoosiesimehe sõnu oma vallajuhikarjääri algusest.

Kui ajakirjanikud Laekverest lahkuvad, ütleb Laas hüvastijätuks: «Homme kirjutan alla valla ajaloo suurimale lepingule: 23 miljonit Laekvere vee ja kanalisatsiooni jaoks. Seegi on Euroopa raha.»

KOMMENTAARID

Toomas Varek
Lääne-Virumaa poliitik, endine riigikogu liige

Kõigi nende aastate jooksul, mil mina Aarnet tunnen, pole ma näinud kordagi, et ta oleks häält tõstnud või vihastanud. Ta on sõbralik ja suutnud oma kogukonda koos hoida. Laekvere on Lääne-Virumaa mõistes ikkagi ju ääremaa ning selles mõttes tuleb tema ees müts maha võtta.

Laekvere probleemid, seesama eurotoetuste jätkusuutlikkus – see on tegelikult kogu Eesti maaelu küsimus, kui kaua see kesta suudab. Ma ise arvan, et vallad oleks pidanud ühendama juba 4-5 aastat tagasi, ning just ääremaavallad.

Tõnu Krooben
Laekvere põllumees

Aarne Laas on üks tegus härra. Eks omal ajal on ka talle kaikaid kodaratesse loobitud. Minul on vallaga koostöö väga hea olnud ja kõik küsimused on alati suudetud operatiivselt lahendada. Ausalt öeldes ma ei kujutagi ette, et keegi teine võiks praegu Laekvere valda juhtida. Mina ei näe sellist meest, kes seda tööd teha suudaks, kui just väljast kedagi sisse ei too.

Laekvere vald

1991
•    Elanikke: 2200
•    Tööandja: peaaegu ainuke tööandja oli Laekvere kolhoos – 700 inimest
•    Haridus: neli kooli
•    Kaubandus: seitse poodi ja kaks söögikohta

2011
•    Elanikke: 1690
•    Tööandja: Laekvere vald (ca 70 inimest), saeveski (ca 70 inimest), neli suuremat põllumajandusosaühingut (kokku 150 inimest)
•    Haridus: kaks kooli ja neistki üks löögi all
•    Kaubandus: kaks poodi ja üks söögikoht