/nginx/o/2011/07/08/662188t1h2b5e.jpg)
Alushariduse erialal magistrikraadi omandanud ja kuuendat aastat lasteaiaõpetajana leiba teeniv Aivar Koger armastab oma tööd lasteaias, kus iga päev on eriline ning kus kuuleb laste käest selliseid kilde, et isegi kidura huumorisoonega inimesed ei saaks naeru pidama.
Eestis on tavaks, et alates lasteaiast kuni keskkooli lõpuni hoolitsevad poiste ja tüdrukute hariduse omandamise eest valdavas osas naisõpetajad. Seda enam üllatav on nii lapsevanemate kui lasteaiaõpetajate jaoks näha lasteaias meesõpetajat. «Kui arvestada sellega, et kõik kollektiivi liikmed on naised, siis eks elevust ja kohati ka kõrgemaid ootusi ikka tekib,» tunnistab Võrus Punamütsikese lasteaias rühmaõpetajana töötav Aivar Postimees.ee'le.
Ta leiab, et Eestis võiks kindlasti olla rohkem meeslasteaiaõpetajaid – on ju loomulik, et kui lasteaias on nii tüdrukuid kui poisse, siis peaks ka lasteaiaõpetajate seas olema nii naisi kui mehi. Seda enam, et tänapäeval on väga palju peresid, kus laps ei kasva isaga koos ega näe seetõttu mehe rolli ja käitumist peres.
On mitmeid emasid, kes on Aivarile avaldanud heameelt meesõpetaja olemasolu üle just seetõttu, et laps kasvab kodus isata. Üks üksikema rääkis Aivarile, et kui tema laps lasteaias ära käib, on ta hoopis rõõmsam. «Kui laps haigeks jäi, siis ta oli emale öelnud, et peaks ikka lasteaeda minema – onu Aivar ju ootab,» meenutab mees.
Ei peakski imeks pidama
Tutvusringkond Aivari otsust lasteaiaõpetajaks õppida imeks ei pannud. «Eks tegelikult see info levik on tänapäeval kiire – inimesed teavad, et mujal maailmas on see täiesti normaalne, et lasteaias töötavad meesõpetajad.» Samas – miks peakski meeslasteaiaõpetaja erialavalikut kummaliseks pidama? «Mõni naine valib sõjaväelase ameti ja me ei vaata sellele üldse imelikult.»
Stabiilne töö, kindel tööaeg ning tavapärasest pikem suvine puhkus on lasteaiaõpetaja puhul garanteeritud, leiab Aivar oma töös palju positiivseid külgi. «Ei ole sellist asja, et peaks kartma – äkki mind kuu aja pärast koondatakse.»
«Miks nii vähe mehi tahab seda ametit õppida, ei ole tingitud sellest, kas nad tahaksid lastega tegeleda või mitte, vaid inimesi hirmutab madal palganumber,» tõdeb Aivar. «Arvatakse, et mees peab olema see, kes toob põhilise raha majja.»
Lisaks leidub eelarvamuste küüsis internetikommentaatoreid, kes usuvad, et kui mees töötab lastega, siis ilmselgelt on tegemist ahistajaga. «Sellistest kommentaaridest peab lihtsalt mööda vaatama. Igaüks võib arvata, mis ta soovib,» leiab Aivar.
Missioonitundega inimesed
Et palk pole suurem asi, peaks lasteaednikul seda enam olema missioonitunnet, arvab Aivar. Samuti on lasteaiaõpetaja töös vaja Aivari hinnangul tolerantsust nii laste suhtes kui ka jaksu tolerantsuse joont kasvandikes arendada.
«Kui ma oma kolleege vaatan, siis enamasti lasteaias töötavad sellised inimesed, kes tõesti tahavad seda tööd teha. Selle palgaga on raske ära elada, aga inimesed on ikkagi motiveeritud, särasilmsed ja tublid.»
Igav lasteaias juba ei hakka – eriti suured killumeistrid on nelja-viieaastased, kes kõiksugu põnevate asjade üle juurdlevad ning muigamaajavaid küsimusi küsivad. Ühel õhtul mänguhoos avastasid lapsed vaiba alt sirkli pildi. Otse loomulikult tuli üks lastest õpetaja käest küsima, mis imeasi see sirkel veel on ja mida sellega teha saab. «Ma siis rääkisin, et see on sirkel ja kui kooli lähed, on seda matemaatikatunnis vaja. Laps kuulas siis ära ja küsis: aga kuule, kas sina oled siis ka koolis käinud?» meenutab Aivar muheledes.
Lapsed räägivad lasteaias ka kodustest asjadest palju ja Aivar toonitab, et õpetaja peab olema tark ning teadma, mida selle infoga peale hakata. «Laps on siiras ja räägib seda, mida näeb. Enamik asju jäävad enda teada, aga vahel harva tuleb mõnda asja jagada ka juhtkonnaga,» märkis Aivar. Valdav osa laste poolt räägitavatest lugudest on tema sõnul siiski positiivsed.
2006. aastal lasteaias õpetamist alustanud Aivar leiab, et aastatega on ta oma töös kindlust juurde kogunud. «Tean, millele oma tööd rajan ja oskan tunduvalt paremini seada eesmärke. Tean, et töö peab olema süsteemne.» Kuigi tänapäeval räägitakse palju sellest, kuidas soorolle vähem peale suruda, on Aivari hinnangul paratamatu, et poistele meeldivad siiski ühesugused mängud ning tüdrukutele teistsugused. «Poiste mängud on kärarikkamad ja neile tuleb võimalus anda end mängudes välja elada. Tüdrukud tahavad rahulikumaid mänge.»
Möödunud sügisel alustas Aivar 3-aastaste rühmaga, kellega ta tegeleb kuni koolini välja. Esimene rühm Aivari kasvandikke õpib nüüdseks juba algkoolis. Kui nüüdsed koolilapsed Aivarile Võru linna peal vastu jalutavad, tervitatakse ja jagatakse üksteisele muljeid, mis vahepeal juhtunud on. Aja kulgemine on lasteaiatöös eriti hästi näha.
/nginx/o/2011/06/07/617278t1hd8dc.jpg)