Rõõm Ansipi taandumisest

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Kristjan Teedema, Laura Oks

Arter mõõtis järele, kas jutud Eesti valitsusjuhi sitkusest vastavad tõesti tõele.

Eelmisel kuul jäi silma, kuidas Dmitri Medvedev ja Vladimir Putin, kellest vähemalt üks suudab hoida Venemaad raudses haardes, istusid Moskva lähedal ratta selga. Nalja teete, mehed, või?! Selleks ei pea olema Rein Taaramäe, et läbi näha, kui viletsalt nad ennast sadulas tundsid. Mitte amatöörlus ei ütleks selle kohta, vaid suisa diletantlus.

Samal ajal venelaste järjekordse fototsirkusega pudenes Eesti võimuešelonile lähedal seisvailt isikuilt juhtumisi infokild, et erinevalt Putinist-Medvedevist, kelle vurlelik rattariietus annab ära, et ega nad üle paari kilomeetri vändanud, kavatseb Eesti peaminister võtta oma puhkuse ajast ette rattasõidu Tallinnast Stenbocki maja eest oma koduväravani Tartus. Mööda Piibe maanteed 195 km.
Huvitav, kui Edgar Savisaar pole aastaid võitnud Ansipit poliitikas, kas ta oleks võidetav näiteks sadulas?

Ratta seljas Ansipist jagu saamine poleks tühine kordaminek. Vastavalt 13 ja 14 aastat tagasi lõpetas ta Tartu rattaralli 30. ja 33. kohaga. Temast tahapoole jäi teiste seas isegi Ain-Alar Juhanson, aastaid Eesti sitkeim raudmees, esi­triatleet.

Mis siin salata: kasutades aastatega sugenenud salasidemeid Ansipi lähikondsete ja turvameeskonna seas, munsterdasin end tema võidusõidumeeskonna kümnendaks liikmeks.
«Aga ei mingit meediasündmust!» edastas ihukaitse esindaja mulle ülaltpoolt ühe osalustingimuse. Sellega ei saanud ma nõustuda.

Teisest tingimusest kuulsin Ansipi enda suust alles Stenbocki maja hoovis minut enne starti eelmise nädala reedel kell kaks, mil päike küttis õhusooja 35 kraadi alla – ei mingeid lahtirebimisi. Aga too hoiatus peaks käima Ansipi enda kohta! Aasta tagasi samasugusel sõidul oli just tema olnud see, kes poolel maal grupi pooleks käristas.

Tulitavad rattakingad

See oli juba kolmas aasta Ansipil valitud seltskonnaga pealinnast kodulinna vändata. Varem käis sõit, mille VIPide turvamehed algatasid umbes tosin aastat tagasi, presidendi ametikoju Noarootsi poolsaarel Paslepas. Sinna polnud sadat kilomeetritki. Siis läks Paslepa suvila müüki ning Ansip näitas kätte uue suuna – Tartu peale.

Mõistagi ei saa sellisest sõidust teha eelreklaamiga üritust. Kes seda turvata jaksaks? Juba Tallinna kesklinna liikluses risteldes mõtlesin, millises arenenud lääneriigis võiks tulla kõne alla, et valitsusjuht istub sinivalges ratturivormis inkognito sadulasse ilma, et mitu vilkuriga masinat maanteed ülejäänud liiklusest puhtaks ei lükkaks. Meie kümnene grupp tegi ise endale teed. Aga Eesti pole ka Liibanon, kus inimesed ratta seljast jäljetult kaovad.

Ega kerge olnud. Tuul, mis pidi olema tugeva (sic!) ratturi sõber, ulus vastu või paremal juhul küljelt vastu. Seega, et vähegi lihtsam oleks, tuli hanereas üksteise taha tuulde hoida.

Pool maad Järva-Jaanini kulges pisut rohkem kui kolme tunniga. Üks mees oli kukkumise tõttu selleks ajaks katkestanud. Siis hakkasid peaministri kaitsetalituse juhil Alar Ridamäel rattakingad sedavõrd tulitama, et tuli jalavarje vahetada. Kuid see nõudis ka pedaalide vahetust. Aga nood olid nii kõvasti kinni, et keegi ei suutnud neid lahti murda.

Ansip istus Tamme bussipeatuse äärekivil, pühkis käevarrega otsaesiselt higi ja muutus üha kärsitumaks – paus venis talle talumatult pikaks. «Mis asja te jamate?» küsis ta ja ajas end püsti. Võttis võtme enda kätte ja keeras pedaali lahti. (Olnuks ta asemel Putin, kahtlustanuks ma meediatrikki.)

Aga see, nagu öeldakse, polnud veel kõik.

Hõõrdunud tagumik

Iga rattagrupi elujõulisust ei määra selle nõrgim, vaid hoopis tugevaim lüli. Meil oli selleks Alar Ridamäe kaksikvend Aivar, kes vastutab Eestis riigi tähtsamate objektide ja samuti välissaatkondade valve eest. Kui ülejäänud käisid 2-3 km kaupa ees tuult murdmas, misjärel läksid rivi lõppu puhkama, siis Aivar Ridamäe, kel tänavu rattakilometraaži 6000 ringis, tegi musta tööd ligi 10 km kaupa.

Ansip oli aga sootuks muust puust vedaja. Erinevalt teistest, kes hoidsid kiirust 32–33 km/h, tõmbas tema selle etteotsa pääsedes 35–37 km/h peale. Algul mõtlesin, et ta üritab muljet avaldada. Aga ta tegi sama ka neljandal, viiendal, isegi kuuendal sõidutunnil. Kõigil tuli jalgadele rohkem tuld anda.

Mistõttu tundsin sõidu edenedes, kui enda reielihased üha tuimemaks tõmbusid, suurt kergendust niipea, kui Ansip iga oma vedamiskorra lõpetas ja minu ees Alar Ridamäele juhtohjad üle andis. Kohe taastus inimlik enesetunne.

Ent seegi polnud veel kõik. Vooremaa tõusudel, kui sõidetud oli juba 170 km, kui kael oli kange, tagumik sadulast tuikamas ja peopesad leistangil hõõrdunud, otsustas Ansipi väimees Erik Pallase, et nüüd on õige aeg hakata mäefinišeid korraldama. Õnneks ei ilmutanud keegi, vist peale Ansipi, tahtmist tema provokatsiooniga kaasa minna.

Sellegipoolest kerisid värskema jalaga mehed enne Tartut kiiruse jätkuvas vastutuules koguni 40 km/h alla. Kuigi olin joonud viis liitrit vedelikku, söönud kaks paksu võileiba ja pigistanud põske tervelt seitse energiageeli, vajusid väsimus ja tüdimus üha sügavamalt kontidesse. Hoidsin targu teiste tuulde, muud polnud seal teha.

Ütlematagi selge, kes kuue tunniga oma koduväravasse kõige esimesena jõudis.

Ütleks kaotuse kohta eneseõigustuseks, et süüdi oli vilets kodutöö: ma ei tunne Tamme linnaosa teid.

Aga oleks Putin ja Medvedev seal väravas oodanud, öelnuks nad saabujaid nähes raudselt nii, nagu ütlesid aastaid tagasi Vene korvpallurid, kui leedukatelt suure keretäie said: «Tak silnõ, bljääd!»