Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875414t1h0b36.jpg)
/nginx/o/2018/07/13/8947887t1he545.jpg)
Joelil on päikesest põlenud nägu, tuulest sasitud kräsujuuksed ja meresinised silmad. Vilunud liigutusega avab ta järjekordse austrikarbi ja räägib, kuidas terve tema suguvõsa on juba 80 aastat siin Prantsusmaa edelarannikul Andernos-les-Bainsi külas austreid kasvatanud. Üldse on selles külas üle paarikümne austrikasvataja, ja kõik nad elavad hästi. Ranna ääres on austrifarmid lausa reas, Joeli oma neist üks esinduslikumaid.
«Meie serveerime siin austreid koos saiaga ja saiale määrime veel hanemaksapasteeti peale. Ja valge vein on austritega lõunasöögi enesestmõistetav osa,» tutvustab mees kohalikke kombeid ja paneb hiiglasliku austritaldriku kõrvale veel suure saiahunniku. «Kõigepealt tuleb lahti lõigata austri jalg, seejärel saab karbi sisu suhu kallata.»
Joel korraldab demostratsioonesinemise.
«Kas siin sidrunit ei lisatagi?» küsin
«Sidrun ei anna austri maitsele midagi juurde, pigem võtab selle ära. Meie sidrunit ei kasuta,» on mees resoluutne.
Joeli pruuni-valgekirju krants Pepi vaatab peremehele lausa suhu ja ootab endalegi väikest ampsu.