Reumaatilised haigused vaevavad ka noori

Rootslanna Anna Ageberg näitas Eesti Noorte Reumaliidu korraldatud teabepäeval oma erilisi sõrmuseid ehk sõrmelahaseid, mis aitavad tal haigeid sõrmeliigeseid toetada. Foto: Priit Simson

Reumaatilisi haigusi seostatakse tihtipeale ekslikult kõrge eaga, ent paraku on ühiskonnas väga palju selliseid lapsi ja noori, kelle argipäevale seavad reumaatilised haigused tõsiseid piiranguid.

Eesti Noorte Reumaliidu juhatuse esimehe Ingrid Põldemaa sõnul tabavad reumaatilised haigused noori sageli ootamatult. Nii mitmedki haigust põdevad noored võivad rääkida omast kogemusest, mis tunne on ühel päeval sportida nagu terve inimene, järgmisel päeval aga ei saa voodistki välja.

«Väga paljudel kaasneb haigusega jõuetus ja väsimus. Tihti kestab ka ärkamine kauem, vahel isegi mitu tundi. Kui on äge põletik, siis on lihtsalt nii suur valu, et ei saa ennast liigutada. Erinevatel haigustel on ka erinevad nähud. Põletikuliste haiguste puhul ei saa tihti öösiti magada,» rääkis Põldemaa.

Noored põevad enim ägedaid põletikulisi liigesehaigusi – artriiti ja spondüliiti ning sidekoehaigusi nagu luupus. Sellised noored võivad tihtipeale välja näha kui täiesti tavalised inimesed, mistõttu ei pruugita neist ka hästi aru saada, et kuidas ta ei jaksa või miks ta ei saa näiteks kodus voodis lamades samal ajal rahulikult oma koolitöid teha. Aga tegelikult ei ole Põldemaa sõnul inimesel selleks lihtsalt jaksu.

«Nagu paljud meie noored ise ütlevad – väline kest on mul ilus, tugev ja hea, aga seest olen ussitanud ja mäda. Paljudel ei ole veel liigesekahjustusi näha, aga neil on väsimus ja valud,» selgitas noorte reumaliidu juht, kes ka ise luupust ja artriiti põeb. Põldemaa kirjeldas, et vahel on näiteks bussiga sõites väsimust tundes lihtsam öelda, et sa oled rase. Vanemad prouad mõistavad ja võid rahulikult edasi istuda. Hoopis teine asi, kui öelda, et sa oled äärmiselt väsinud – sellele vaadatakse pigem viltu.

Põldemaa sõnul ei pruugi haige inimene teada isegi seda, mida toob järgmine päev. On küll ka remissiooniperioodid, kui haigus on rahulikus faasis, mil on päris pikalt hea olla, ent ülepingutuse tõttu või muul põhjusel võib haigus uuesti ägeneda ning siis on üsna raske.

«Tahaks hommikul küll tualetti minna, aga kuidas sinna jõuda, seda ei tea. Riietumisel ei lähe käsi selja taha ja sa ei saa ise näiteks särki selga, või sul on nii valusad sõrmed, et sa ei saa nööpi kinni. Või sa ei jaksa lukku kinni tõmmata. Selga ei saa pesta, kummardada ei saa, jalgu ei saa pesta, ei saa nööre kinni. Ma näiteks ei saanud endale isegi tekki peale tõmmata, sest mul oli lihtsalt nii valus. Magasin pikalt istudes,» kirjeldas Põldemaa reumaatilist haigust põdeva inimese tavapärast elu.

Loomulikult on haigestunud noorel ka emotsionaalse poole pealt väga raske. «Eriti Eestis, kus haiged ei taha midagi kuulda sellest, et neil oleks psühholoogilist abi vaja. Tihti ei suudeta aktsepteerida oma haigust. Ja see võtab aega aastaid, enne kui mõistad, et sa tegelikult ei saagi enam kunagi päris terveks,» möönis Põldemaa.

Noorte reumaliidu juhi sõnul peab aga inimene ise oma haigusega toime tulema – siis tervis paraneb ja kõik läheb paremaks: «Sa oled paari pandud selle haigusega ja pead võimalikult hästi hakkama saama.» Selleks, et ümbritsevad inimesed paremini mõistaksid, tuleks olla julge ja oma haigusest ja muredest rääkida nii koolis, pere- ja sõpraderingis kui ka töökohas.