Kuidas teile tundub oma varasemate lavastuste taustal Aapo Ilvese «Pulmatrall»?
Mina Aapo Ilvest ise ei otsinud, elu lükkas mulle tema näidendi ette. Ma olen väga tolerantne tema töö suhtes. Kui me oleksime pidanud koos nullist alustama, võib-olla oleks mul olnud raske mõne koha pealt isiklikku edevust tagasi hoida ja ennast peale surumata jätta. Aga mul on hea meel, et ma seda ei teinud ja et Aapo sai selle valmis kirjutada nii, nagu tema seda tahtis.
Tema teksti vaadates olin ma alguses võrdlemisi nõutu. Ausalt öeldes ei tunne ma kuigi hästi lõunaeesti keelt, kuigi kunagi oli see ainus, mida ma oskasin. Kui mind toodi viieaastaselt Võrust Tallinna, kadus see keel lasteaeda ära.
Mida publik näeb «Pulmatrallis»?
Eks ta üks trall ja jant olegi. Seal on näiteks üks stseen, milles lavastuses olev lavastaja palub lavastuses oleval autoril kirjutada juurde veel üks stseen ja autor küsib, mida siis on vaja, ja saab vastuseks, et mõnda roppu nalja, jalaga tagumikku ja tort näkku.
Nii et see maailm on esindatud, aga seegi on üks kultuuri osa. See ei ole väga tüüpiline minu materjal ja selles mõttes on mul siin olnud üht-teist endale avastada. Aga on esindatud ka üks teine maailm, mis minu meelest hakkab lõpuks ka läbi kumama.
Hansahoovis esietendus kuu tagasi komöödia «Mees kirjus ülikonnas», mille lavastas Eero Spriit ja mis on sel suvel mängukavas veel 15. juulil ja 20. augustil. Mille poolest põhiliselt erineb Ardi Liivese «Mees kirjus ülikonnas» Aapo Ilvese «Pulmatrallist»?
Aapo teab täpselt seda lavaruumi. Liives on tõstetud sellesse ruumikonteksti, aga Aapo on oma loo kirjutanud siia. Juba see on vahe, rääkimata muudest asjadest.