Onu Eskimo uus sajand

«Vaadake, seda ma ei kujutanud küll ette,» ütleb Evald Rooma klaasi tõstes. «Vaadake, see on täiesti ebanormaalne hakata rääkima, et ma elan saja-aastaseks. See tuleb ikka kõik ka suurte valudega, mis tuleb inimesel elada need viimased aastad.» Foto: Kristjan Teedema

«Tänan teid!» ütleb täna 100-aastaseks saav Evald Rooma ehk teisisõnu Eskimo-onu ning tõstab klaasi. «Palju sitkust ja jõudu teile, teie käes on tulevik, mu daamid ja härrad!»

Evald Rooma, mees, kes 1932. aastal tuli Tartus mõttele hakata jäätist tootma, et ka lihtsad inimesed seda osta võiksid ja mitte üksi Werneri kunded, elab praegu Annelinna korteris.

Tema kodus valab klaasid magusat šampust täis Evald Rooma endine töötaja ja praegune isiklik hooldaja  Helju Pommer. «Jäätis tuleb ka varsti,» hoiatab Helju.

Tõsi aga on, et see on tavaline poest toodud topsijäätis, mitte kuulus Evald Rooma retseptide järgi tehtud Eskimo jäätis. Need ajad on lõppenud.

Helju Pommer töötas Evald Rooma juures 14 aastat. See oli siis, kui Evald Rooma oli oma Eskimo-ettevõtte Elvas 1987. aastal juba taastanud ning seal sõjaeelse retseptuuri alusel jäätisetootmisega jätkas.

Härra Rooma aitas Heljut

Ilma Heljuta ei saa seda lugu kuidagi kirjutada, sest vaid tänu temale on kõrges eas Evald Rooma nii tugev, nagu ta on. Tuleb teisest toast kepi toel elutuppa, kikilips ees ja auraha kaelas, ning istub tugitooli.
Tõstab klaasi ja kordab: «Palju jõudu ja sitkust teile, mu daam!»

Helju Pommer sai Evald Roomaga tuttavaks nii, et elas Elvas jäätisetööstuse naabruses. Ühel päeval pärast seda, kui Helju elus hakkas mööda saama aasta, mil ta oli matnud oma mehe ning mil talle tundus, et kõik on endiselt nullis, sest tal ei olnud tööd, võttis ta julguse kokku ning küsis, kas Evald Roomal on talle midagi pakkuda. Oli.

Helju Pommer märgib, et ärimehena on Evald Rooma väga sihikindel. Et kui võtab mõne asja ette, siis teeb selle ära. Ning nüüd hoolealusena on ta heatahtlik, ei virise ja kuulab ilusti, mida Helju ütleb. Magusat armastab endiselt.

Evald Rooma sõnab, et elus on kõige tähtsam tervis. «Selle eest, et mul seda jätkunud on, pean kiitma oma kallist Ellinori, Heljut ja perearsti Viive Valget!» sõnab ta.
Ellinor oli Evald Rooma kallis abikaasa, kellega ta jõudis koos elada 66 aastat. Kui Ellinor 2003. aastal suri, määrati härra Roomale abiks hooldaja. Tegelikult oli neid hooldajaid mitmeid, nad muudkui vahetusid.

Helju Pommer aitab Evaldit

Helju Pommer, kes käis Evald Roomat ikka vaatamas, talle mõnikord sooja süüa tegemas, nägi, et Evald vääriks palju hoolikamat kohtlemist. «Kord olid nõud pesemata, kord midagi muud tegemata, ja siis ma otsustasin, et hakkan ise ta hooldajaks,» räägib Helju Pommer.

Evald Rooma päevad on vaiksed. Ta kuulab raadiot ja vaatab televiisorit. Mõlgutab mõtteid. «Tööd-tegevust ei ole nimetamisväärset ma võimeline enam tegema,» sõnab Rooma. «Lugeda ei näe. Helju loeb mulle ette!»

Helju Pommer noogutab, jah, seda ta teeb. Näiteks Evald Rooma mälestusteraamatut «Emajõe ääres kasvanud. Onu Eskimo mälestusi» on ta juba viis korda ette lugenud, ja ajalehti loeb iga päev.

Evald Rooma jutustab hea meelega üle mõne oma elu episoodi. Küsib siis vahele: «Kas on segane jutt? Mul on viimasel ajal pähe hakanud see vanaduse värk. Lugege raamat ära, seal on kõik kirjas!»
Mis on eduka äri saladus, küsin Evald Roomalt lõpuks.

«Kõige esmalt pead sa ise omamoodi soliidne olema ja sealjuures mitte kasutama kõveraid teid,» vastab Rooma.

«Kaup peab ka kvaliteetne olema,» lisab Helju Pommer.

«Ja kaup peab kvaliteetne olema, nagu Helju just väga õigesti ütles,» sõnab Evald Rooma järele.

Nimeline istepink ja stipendium