Juhtkiri: poolaasta Euroopa kultuuripealinnas

Foto: Urmas Nemvalts

Kui suvine Pärnu oma rahvarohkete kohvikute ja meluga on meie teadvuses vaieldamatult kinnistunud suvekeskus ning Otepää tõestanud end ka rahvusvahelise suusamekana, siis pealinn Tallinn peaks tänavu olema midagi lausa erilist: koos Soome linna Turuga on pool aastat kantud Euroopa kultuuripealinna tiitlit.

Küsigem vahekokkuvõttena: kuidas on läinud? Kui paljude inimesteni on see aunimetus sisuliselt jõudnud ja kuivõrd vastab see sellele, mida õieti saavutada taheti? Miks pälvib kultuuripealinn ikka pigem avalikku kriitikat, ehkki tunnustust väärivat jagub?

Kehvavõitu sisemaise kuvandi põhjusi tuleb ühest küljest otsida poliitikast. Tallinnas pikka aega ühe erakonna kätte koondunud võim elab sisuliselt oma elu ning sellele on paratamatult pidanud lõivu maksma ka kultuuripealinn. Hakatuseks rahastamistülid, millele avaldas mõju ka masu. Mängud kultuuripealinna sihtasutuse juhtimise ümber tekitasid avalikkuses juba ette üsna tugevaid hoiakuid, et tiitlit ja sellega seotud üritusi (ja töökohti) tahetakse oma poliitilise kapitalina ära kasutada. Kui siis ka kultuuripealinna programmi avalikkuse ette tulek venis, nii et jõuti hakata esitama teravaid küsimusi, võimendusid korraldajate palganumbrid.

Teine üldist fooni loonud küsimus puudutab kultuuripealinna fokuseeritust. Mereäärsete lugude kontseptsioon tervikuna ei kipu töötama – või pigem oodati seda teistsugusena, kui see välja kukkus. Just nii, nagu kultuuripealinna südameks saama pidanud Kultuurikatlast ei tulnud veel päris sellist loomepada, nagu seda kunagi kujutleti. Mõistagi mõjutas seda kasin eelarve, kuid ehk ka teatavad puudujäägid selgitavas meediatöös.

Kuigi kultuuripealinna sildi on saanud ridamisi neid üritusi, millega me eestlaste ja tallinlastena niikuinii harjunud oleme, on poolaasta pakkunud vaieldamatult meeldejäävat. Põhuteater ja Skoone bastioni elluäratamine, POT festival ja HeadRead – kino, kunsti, muusikat ja kirjandust on jätkunud mitmele poole linnaruumi. Eriilmeliste nišitegijate ideede koondamine ja toetamine täiendab positiivset saldot.

Põhjalikumalt saame Tallinna kultuuripealinnaks olemise aastat analüüsida kunagi kaugemas tulevikus, sest paljugi, mis tänavu alguse saab, on poolel teel.

Aga – mis vahest kõige olulisem – võime sündmuse meile vägagi õnnestunuks lugeda, kui see toob rohkem rahvast näitustele, kontsertidele, kinno ja teatrisse. Ehk siis väheneb vahepeal suureks kärisenud distants looja ja publiku vahel.