/nginx/o/2012/11/16/1436876t1h41bf.jpg)
/nginx/o/2011/07/05/656908t1h9a7a.jpg)
Praegu ajab see muigama, kuid kahekümne aasta eest mõõdeti maanteel kiirust nii: arvutati välja, kui kiiresti auto ühe posti juurest teiseni sõitma peaks, ja siis võeti stopperiga aega. Politseitööst siis ja nüüd rääkis Tarmo Miilits.
Kunagi mõõtis politsei kiirust stopperiga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keegi ei kasutanud turvavööd, ärimehed uhkeldasid ajakirjanduses, kui kiiresti nad Tallinnast Tartusse sõidavad, ja peaaegu iga päev sõitis mõni purjus seltskond end surnuks – nii meenutab politsei- ja piirivalveameti peadirektori asetäitja korrakaitsepolitsei alal Tarmo Miilits 1990. aastate algust, mil ühiskonna väärtushinnangud oli sootuks teistsugused kui praegu.
Need olid ajad, kui aastas tapeti 365 inimest, kuritegelikud grupeeringud pakkusid katust ja veristasid omavahel ning poliitiline seis püsis ärev. Toona Paikuse politseikoolis enesekaitse ja politsei taktika õpetajana töötanud Miilits meenutab, et temagi pidi kadettidega Toompead kaitsma.
Iga päev tõi mõrva
«Meid kutsuti Toompeale, kus oli oht, et tulevad suured piketid,» rääkis ta. «Ööbisime rühmadega mitu ööd lossis juhuks, kui tuleb agressiivne meeleavaldus.» Toona nähti tulevasi politseinikke kui jõudu, kelle peale loota, kuna kadetid olid väga hoolikalt valitud.
«Kriteerium oli, et mehed on kui karud – suured, tugevad ja aatelised,» seletas Miilits. «Ma ei mäleta, et alguses oleks õppurite seas üldse naisi olnud.»
Kuritegevuse tase oli toona kõrge. «Kui kadetid käisid vabal ajal linnas, satuti sageli peale õigusrikkumistele või tulid joobes seltskonnad tulevaste politseinikega norima,» meenutas Miilits. «Neid juhtumeid oli algul väga palju.»
Pea iga päev tapeti keegi, sest organiseeritud kuritegevus lokkas. «Palju oli grupeeringute omavahelisi arveteklaarimisi, kus üks katusepakkuja tahtis teiselt mõjuvõimu üle võtta,» meenutas Miilits.
Küllap tuntuim näide, kuidas käisid toona arveteklaarimised võimujagamisel või hiigelkasumeid andnud metalliäris tekkinud vaidluste lahendamisel, on niinimetatud Linnuvabriku ja Permi grupeeringu vahelised veristamised.
«Sellistega puutus politsei väga tihti kokku, näiteks kas või siis, kui grupeeringu liikmed läksid kuskile baari, tarvitasid alkoholi ja hakkasid kõigiga tüli norima,» meenutas Miilits. «Olid suured massikaklused, vahel löödi [nende käigus] keegi nurga taga ka maha.»
Paljud eraettevõtjad maksid kellelegi, et neil poleks probleeme. «Ettevõtjad isegi uhkustasid omavahel, kellel mis «katus» on,» rääkis Miilits. «Tegelikult sattusid nad konksu otsa ja neilt pressiti raha välja, toites nii organiseeritud kuritegevust. Järelikult ei saanud ettevõtjad riigilt piisavalt tuge või polnud usaldust.»
Miilits rääkis, et toona organiseeritud kuritegevusega seotud inimestest hukkus suur osa kuumade aastate tulevahetustes või muudes arveteklaarimistes.
«Paljud neist on aga nüüdseks leidnud muu ettevõtlusvormi ja teevad ausat äri,» teab Miilits. «Ma küll ei usu, et tänapäeval keegi Eestis «katust» maksab või pakub.»
Miilits rääkis, et sel ajal sõitis peaaegu iga päev mõni noorteseltskond ennast surnuks, sest tõekspidamised olid teised kogu ühiskonnas. Turvavööd kasutasid vähesed.
«Arvati, et turvavöö on lihtsalt üks ebameeldiv asi,» ütles Miilits. «Pigem otsiti ajalehtedest näiteid, kuidas mõnel oli turvavööta sõites õnne ja ta aknast välja lennates ellu jäi. Ärimehed uhkeldasid, kui tegid uue autoga Tallinnast Tartusse sõites kiirusrekordeid.»
Politseil ei olnud piisavalt vahendeid järelevalveks. Miilitsa sõnul oli politseikooli esimene politseivärvides auto kongiga UAZ, mis oli Tallinnas maha kantud, kuid mille kohalikud remondimehed siiski töökorda putitada suutsid.
«Sellega käisime patrullis. Panime autole kaksteist inimest, kuigi salongis oli viis istekohta ja kongi mahtus neli,» meenutas Miilits. «Toona küll varustust nappis, kui tahet turvalisust tagada olid sedavõrd rohkem.»
Kiirust mõõdeti stopperiga kohtades, kus olid kilomeetripostide vahed ära mõõdetud ja teada, kui kaua lubatud kiirusega sõitval autol selle vahemaa läbimiseks aega kulub. Oli tabel, kust sai vaadata, mis kiirus millisele ajale vastas, ja siis peeti auto eemal kinni – kui raadioside oli. Seda ei pruukinud alati olla, sest kümnekilosed raadiojaamad võisid alt vedada.
Joobe tuvastamiseks polnud alkomeetreid nagu praegu. Olid hoopis ampullid, kuhu pidi puhuma, ja kui juht oli alkoholi tarvitanud, muutis lakmusaine värvi. Ent ampullegi polnud piisavalt, joobe tuvastamiseks kasutati muid võimalusi. Näiteks lasti autojuhil tee ääres tasakaaluharjutusi teha.
«Sel ajal käis süü tõestamine teisiti,» selgitas Miilits. «Politseiniku ütlus maksis rohkem. Nüüd on tõestamiseks vaja mitut politseinikku ja erinevaid seadmeid. Menetlus on keerulisem ja tunduvalt rohkem on tarvis erinevaid tõendeid.»
Varustust nappis
Infot vahetati toona teletaibiga, mis on tähti trükkiv telegraafiaparaat. Hiljem tulid faksid ja paljundusaparaadid. Kusjuures kõik faksid, mis kuskil asutustes olid, pidid julgeolekukaalutlustel olema politseis arvel.
Uurijate põhitöövahendid olid kopeerpaberiga trükimasinad. Üldjuhul on paberimaht aastatega kolossaalselt vähenenud, ent kui toona sai liiklusrikkumise vormistada suitsupaki-suurusele kviitungile, siis nüüd on see vähemalt viiel A4-mõõdus paberil.
Algusaja tehnika oli enamasti humanitaarabi – kasutatud nuiad, kilosed käerauad, vanad arvutid. Saksamaalt saadeti 1,8-liitrise mootoriga Opel Asconad. Kihutajad kartsid neid autosid, kuna neil oli selle aja mõistes võimas mootor.
«Kindlasti pakuti sel ajal politseile ka rohkem pistist, sest siis pakuti raha suuremale osale riigiametnikest,» tõdes Miilits. «See oli üldine mentaliteet, näiteks viidi arstidele meelehead – kas siis lausa raha või komme ja kallist alkoholi.»
Politseinike palgad olid nigelad, kuid paljudele polnud see ainus töökoht. «Olid politseinik ja suvel kasvatasid turul müümiseks kurke-kapsaid. Endalgi kasvasid müügiks kaalikad,» meenutas Miilits.
Miilitsa sõnul muutus olukord stabiilsemaks veidi enne seda, kui hakati prefektuure liitma. Suur osa politsei ülesannetest anti erafirmadele või teistele asutustele. Algusaastail pidi politsei näiteks turvama igasugu asutusi, sealhulgas panku. Lisaks tegeles politsei autode ülevaatuse, liiklusregistri pidamise ja juhilubade väljastamisega.
«Kadunud on ka transpordipolitsei, mis tegeles kuritegudega raudteel ja avaliku korraga rongides,» viitab Miilits.
Politsei tööpõhimõtted ja mentaliteet on oluliselt muutunud. «Esialgu nähti, et õige politsei on nagu K-komando, kes läks kuhugi, kus grupeering parajasti viina võttis, peksis kõik vaeseomaks ja pidas kinni,» rääkis Miilits. Nüüdseks on politsei järjest kodaniku- ja kogukonnakesksem.
«Politsei algusaastatel olime ülejäänud Euroopaga võrreldes alati õpipoisi rollis ning saime suuresti loota vaid iseendale. Nüüd oleme paljudele riikidele eeskujuks ning usaldusväärne partner nii kuritegude avastamisel kui ka näiteks rahvusvaheliste ürituste turvalisuse tagamisel. Rahvusvaheline koostöö on muutunud igapäevase töö osaks,» kinnitas Miilits.
Samal teemal:
Argo Ideon, «Pöördekahtlus tekkis Moskvas juba varasuvel 1991», Postimees 29.06.2011