/nginx/o/2011/07/04/655316t1ha9d5.jpg)
Kui haridusminister Jaak Aaviksoo kritiseeris, et igas tema lauale jõudvas ettepanekus hädaldatakse, et raha pole, siis Eesti haridusstrateegia 2020 koostanud ekspertrühma liige Marju Lauristini sõnul ei pruugi strateegia elluviimine hariduskulutuste suurendamist tähendada.
Aaviksoo rõhutas, et poliitikas on vaja teha valikuid, mille piirajaks on ressursid. Ta avaldas kahetsust, et ei leidnud vastvalminud ja möödunud nädalal talle üle antud haridusstrateegiast osundust, et alati pole pööratud piisavalt tähelepanu sellele, kas täiendavad investeeringud annavad ka väljundina seda, mida loodetakse.
«Eesti hariduskulutused on täna märkimisväärsed, maksuraha käsutavatele poliitikutele väga palju ette heita ei saa,» rõhutas Aaviksoo. Minister on varem rõhutanud, et Eesti hariduskulutused moodustavad 7 protsenti SKT-st ehk 14 miljardit krooni ning sellega oleme me Euroopas Taani, Rootsi ja Küprose järel hariduskulutustelt neljandal kohal.
Professor Marju Lauristin märkis, et rahastamise või investeeringute efektiivsusest taandub haridusökonoomikale, mis ei ole Eestis eriti arenenud.
Lauristini sõnul ei pruugi haridusstrateegia elluviimine tähendada hariduskulutuste tõstmist. «See nõuab eraldi analüüsi. Selleks ei ole vaja istuda ministeeriumis, me näeme ülikoolis, kuidas on ebaproportsionaalne teatud rahade kasutamine. Eesmärgistus ei ole alati selge,» selgitas ta, et strateegia pakub kõigepealt välja just alusväärtuste, eesmärkide konsensust. «Me peame aru saama juba peale vaadates, kas sellele tasub raha panna või ei.»
«Näiteks praegu ma julgen küll öelda, et kui me tasuta kõrghariduse teema lahendame nii, et samas ei tekita tudengil võimalust mitte töötada õppimise ajal, siis väljalangevus ei vähene,» ennustas Lauristin. «Siis kõik need tasuta õppima tulijad satuvad täpselt samuti olukorda, kus nad selleks, et Tallinna või Tartu linnas ülikoolis käia, peavad saama kuskilt raha,» selgitas ta, lisades, et oleks loomulik, et inimene, kes lõpetab gümnaasiumi, muutub majanduslikult iseseisvaks.
«Selleks peaks ka olema selline süsteem, et kui tema peab pühenduma õppimisele, peab tal olema õppelaenu ja õppetoetusega tagatud see iseseisev võimalus. Aga kui me võtame ainult ühe poole, tulge kõik tasuta õppima, siis me suurendame võib-olla veel seda raharaiskamist,» nägi ta ohtu.
Heitlevad noored
Teisalt leidis professor, et kogu keskhariduse järgne haridus - olgu see kutse- või kõrgharidus - näitab seda, et gümnaasiumist tulnud inimene ei ole piisavalt õpimotiveeritud ning teadlik oma karjäärisoovidest ehk ei ole ette valmistatud jätkama haridusteed. Seda pidas ta ülikoolidest või kutsekoolidest väljalangevuse põhjuseks.
«Ta otsib seal, heitleb. Kui ta satub raskuste ette, ta loobub. Või kui ta satub uute ahvatluste, väljakutsete ette, ta muudab suunda. Kogu see strateegia räägib isiksuse kujundamisest, sellest, et juba lasteaiast, alusharidusest, põhikoolis ja gümnaasiumis, on hariduse kõige olulisemaks sisuks inimese ettevalmistamine iseseisvaks, eneseteadlikuks toimetulekuks omaenda eluga, isiksusega, omaenda väljakutsetega,» selgitas Lauristin.
«Selleks peab ta kõigepealt oskama mõtelda, endast ja ühiskonna väljakutsetest aru saada.»
Tema sõnul jõudis haridusstrateegia koostanud ekspertrühm üksmeelselt seisukohale, et väljalangemise küsimuse juured on hoopis mujal. «Selle juured ongi samas õpimotivatsioonis, pedagoogilises protsessis - selles, et tegelikult ei ole alates 4-5-aastasest lapsest juba kogu haridusprotsess olnud suunatud isiksuse arengule, õppimisoskusele, enesetunnetusoskusele ja ka omaenda võimaluste nägemisele.»
Nii leidis Lauristin, et vaid õppetoetused ülikoolidest väljalangemist ei lahenda: «See ei päästa, kui inimene ise ei tea, mis ta teeb, kui inimene heitleb.»
/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)