Puuriitade vahel käib äge setu elu

Peko (Andres Mähar) kosis endale naiseks Nabra (Sandra Uusberg). Pulmas laulab nende ümber ehtne leelokoor. Naiste rahvarõivad ja ehted on samuti ehtsad. Foto: Alan Proosa

Mitu kokka köögis rikuvad supi ja keedavad roka. Teatris see rahvatarkus õnneks enamasti ei kehti. Eriti ei kehti see Värska laululava taguses salus esietendunud «Pekos», mis on Vanemuise määratlusel «muistne muinasrokk».

«Peko» loomisel on autoriteks olnud ennemuistsed setud, kes pidasid Pekot jumaluseks. Rahvaluulekoguja Paulopriit Voo-laine ja lauluema Anne Vabarna andsid Pekole vähem kui sajand tagasi vägilase ja peajumala kuju.

Praegusel sajandil tempisid eellaste loomingut kirjanikud Olavi Ruitlane ja Ülle Kauksi. Värskas etendamiseks lisasid oma ideid muusikud ja teatritegijad eesotsas lavastaja Ain Mäeotsaga.

Mäng puuriitade vahel

Vaatajate ees on kaunil päikeseloojangul – vähemalt esietendusel 1. juulil – särava järve taustal külaelule omased Iir Hermeliini kujundatud puuriidad.

Etenduse ajal saavad neist vaatajate silma all kambrid ning saun ja muud taluhooned, lõpuks isegi Petseri klooster.

Riitade peal on ansambli Zetod esinemispaik ja riitade vahel tatsavad ringi rahvarõivas ehtsad setu laulukoorid. (Nende leelotamist jätkub ka kahe vaatuse vahele mängupaigast sadakond meetrit eemal asuva laululava ette, kus käib samal ajal ehtne setu laat.)

Lavastuse «peakokk» Mäeots on seganud osavalt mitmed ajad ja setudele olemuslikud teemad. Käib äge setu elu.

Muistne rahvapärimuslik aines ning nüüdisaegsed asjad nagu grillimine ohvrikivi juures Pekole anni andmiseks ja mobiiltelefoniga helistamine üksteist ei häiri.

Tekib tugeva kunstilise mõjuga mitmekihiline tervik. See oleks veelgi tugevam, kui alateemade arendamiseks oleks etenduse aega praegusest rohkem.

Setumaast on suur osa endiselt Venemaa poole peal. Seetõttu on «Peko» lavastuse üks kihte ammused ja praegused suhted idanaabriga. Sealjuures on eriti lavastuse lõpp lõikavalt valus.

Kuningaks kujunemine

Omaette oluline on setude läbikäimine taevase väega. Lavastus jätab mulje, et setudele on tähtis nii Jeesus ehk Essu (lavastuses Juss Haasma) kui ka Peko (Andres Mähar). Kristlus ja eelkristlusest pärit tõekspidamised ei näi setude meelest üksteist segavat.

Lavastuses on Peko esiplaanil siiski kui üsna tavaline setu mees oma nõrkuses ja tugevuses.

Kuidas, kelle abiga ja mis asjaoludel kujuneb temast setude kuningas ja jumal, sellest lavastus räägibki.

Kusjuures ei tasu karta, et setu keel teeb lavastuse jälgimise mujalt kohale voorinud vaatajaile raskeks. Arusaamise eest hoolitsevad näitlejate ilmekas mäng ja lavastuse kavalehes toodud sisukokkuvõte stseenide kaupa.

Arvamus