Herman Simm põhjendab reetmist KGB minevikuga

Foto: Pm

Ma olin KGB agent ja saladuse paljastamise ähvardusel šantažeeriti mind riiki reetma! See on Herman Simmi uurijatele esitatud versioon, miks ta ligi kümme aastat Venemaa välisluurele salajasi materjale lekitas.

Postimehe andmetel on 21. septembril vahistatud Simm end riigiprokuratuuri ja kaitsepolitsei töötajatele pealtnäha täielikult avanud. Mees on isegi tunnistanud, et tunneb pärast pikka aega väldanud reeturielu sunnitud lõppu ja kinnikukkumist tõsist kergendust.

Ehkki Simm vuristab uurijatele ülekuulamistel väga detailselt, millal, kuidas ja milliseid ELi, NATO ja Eesti riigi salajasi dokumente ta Venemaa välisluurele lekitas, on kõige tähtsam küsimus siiski tema reeturielu motiiv.

Oma peaversioonina on Simm väidetavalt uurijatele rääkinud, et oli juba Nõukogude ajal KGB salajane kaastöötaja. Kuidas aastaid Eesti riigi tähtsaimaid saladusi valvanu toona värvati ning millised olid tema ülesanded Nõukogude ajal, ei õnnestunud Postimehel tuvastada.

Postimehele teadaolevalt on Simm loonud endast ülekuulamisel pildi kui ohvrist, kelle endiste tööandjate õigusjärglased ehk Vene välisluureteenistus SVR teatud ajal talle taas lähenesid ja ähvardasid tema KGB-mineviku paljastada, kui Simm neid edasi ei teeni.

Väidetavalt on Simm öelnud, et teda olevat jõuliselt šantažeeritud, mille tagajärjel otsustanud ta keerulises seisus – hirmu ja ähvarduste all – minna kergema vastupanu teed.

Postimehe andmeil on uurijad Simmi šantaažist pajatava kaitsetaktika suhtes aga ettevaatlikud ning peavad seda ürituseks teha halva asja juures veidigi paremat nägu.

Nagu väitis Postimehele üks luureekspert, olnuks Simmil šantaaži korral lihtsaim võimalus teatada toimuvast kaitsepolitseile ja niimoodi end ühe liigutusega Vene välisluureteenistuse huviorbiidist kustutada.

Võimalust, et mees oli tõesti endise NSV Liidu paljukardetud julgeolekuorgani salajane kaastöötaja, siiski ei välistata ning selle paikapidavust kontrollitakse. Tõenäolisemaks peetakse aga seda, et Simmi ajendasid pea kümne aasta vältel oma kodumaad reetma märksa lihtsamad põhjused – näiteks võimuiha ja rahaahnus.

«Väited, et Simmile maksti salainfo lekitamise eest kõigest 1000 eurot ehk kuni 16 000 krooni kuus, ei pea paika ja tegelikud Simmile makstud summad on tõenäoliselt palju priskemad,» kirjeldas üks uurimisega kursis olev riigiametnik. «Simm on väga tark tegelane ja ta üritab kohati pehmendada oma tegelikku reeturirolli.»

Juhtiv riigiprokurör Lavly Lepp ütles Postimehele, et praegu pole mõtet spekuleerida, mis võis olla Simmi motiiv. Kas neid oli üks või mitu, selgub siis, kui tõendid on kokku kogutud ja asi kohtu ette saadetakse.

Simmi ja KGB seost ei soostunud kommenteerima ka tema peatset vahi alt vabastamist taotlev kaitsja Owe Ladva. «No te saate ise väga hästi aru, miks ma ei saa selliseid väiteid kommenteerida,» ütles ta.

Postimeest nõustanud luureeksperdid pidasid tõenäoliseks, et Simm võis olla nn külmutatud agent, kelle SVR soojendas üles 1990. aastate keskel, mil politseiameti pealiku kohalt taanduma sunnitud Simm võeti tööle kaitseministeeriumisse, kus ta tegi lennukat karjääri ja tõusis aastateks Eesti riigikaitse saladuste hoidjaks.

Näiteks peetakse võimalikuks, et KGB võis Simmi värvata tema valvekoondise perioodil ehk ajavahemikul 1980. aastate keskpaigast kuni politsei taasloomiseni 1991. aastal.

Sel ajal töötas Simm asutuste ja korterite mehitatud ja signaalvalvega tegelenud siseministeeriumi allasutuses asedirektorina.

«Võib ju spekuleerida, et kuivõrd KGB-l oli vahel vaja teha salavisiite näiteks korteritesse või kontoritesse, siis oli neil kindlasti vaja oma meest valvekoondisest,» lausus Simmi kunagine kolleeg. «Paraku võib nii spekuleerida lõputult, enne kui täit tõde ei ole päevavalgele toodud.»

Endine tipp-politseinik Koit Pikaro usub versiooni Simmist kui endisest KGB agendist. Tema sõnul on ta puhkenud skandaali valguses isegi kuulnud «teadjatelt» versiooni, millal ja kuidas organid Simmi enda rüppe meelitasid.

«Mulle on väidetud, et see toimunud ajal, kui ta õppis siseministeeriumi akadeemias, ning orki tõmmati Simm sellega, et ta jäi vahele mingi Eestist kaasa toodud kaubaga, mida ta üritanud siis spekulandina salaja maha müüa,» väitis Pikaro.

Avalikult on Simmi lähedastele suhetele Venemaa jõuasutustega varem viidanud endine politseinik ja nüüd Lasnamäe linnaosa juhtiv Kalle Klandorf.

1995. aastal toonase siseministri Edgar Savisaare nõunikuna töötanud Klandorf on meenutanud, et pärast Simmi vallandamist politseijuhi kohalt hakkas Moskvast ootamatult saabuma siseministeeriumisse üsna põnevaid fakse, mis tekitasid temas sügavat hämmeldust.

«Neis kiideti ja toetati Simmi kui väga head spetsialisti ja koostööpartnerit, kellel olevat väga suured teened, et kahe riigi õiguskaitseorganitel on hea klapp,» ütles Klandorf.

«Kirjades, mis nüüd vist kadunud on, anti mõista, et Simmi tagandamine on Vene jõuasutuste silmis vale otsus.»

KGB lähiajalugu Eestis püsib ähmasena

Indrek Jürjo
KGB arhiivide uurija, riigiarhiivi publitseerimistalituse juhataja, doktor

«Eestis on ju hulk inimesi, kes ennast KGB koosseisuliste töötajatena kapos arvele võtsid ja seetõttu ei saa me teadagi, kui palju neid kokku on. Samas paljude kohta pole meil üldse andmeid, ma pean silmas mittekoosseisulisi töötajaid. Arhiivis on küll olemas üks Simmi väljasõidutoimik, kuid seal pole sõnagi tema seotusest KGBga.

Eestis on diskussioon KGB teemal väga tundlik. Kunagi, kui osa endisi töötajaid hakkas vaikselt sel teemal rääkima, ütles KGB Eesti osakonna viimane juht Rein Sillar väga konkreetselt, et nad ei räägiks. Lähiajalugu ehk siis aeg alates kuuekümnendatest aastatest on meil KGB teemal väga lünklik.

Arhiivist on näha, et omal ajal KGB-lt üle võetud arhiividest on hiljem kaduma läinud mitmeid toimikuid. Et tuntud inimese nimi arhiivis on, aga toimikut pole. Kuna me ei pääse keeruliste poliitiliste suhete tõttu Venemaa arhiividele ilmselt veel aastakümneid ligi, siis Brežnevi ajastu ja sellele järgnev aeg jääbki KGB poolt meile paraku väga ähmaseks.»

Agentide nimed jäävad igaveseks saladuseks

Vladimir Juškin
Balti-Vene uurimiskeskuse direktor

«Kui rääkida konkreetselt agentidest, kes võis olla ka Herman Simm, siis lootus, et te saate kunagi teada Eestis Venemaa kasuks spioneerinud inimeste täieliku nimekirja, on nullilähedane. Kui nad just ise vahele ei jää. Esiteks on agendi värbamise protsess juba oma olemuselt selline, et eriteenistus peab inimesele tagama anonüümsuse kuni aegade lõpuni. Keegi ajaloo seisukohalt oluline inimene ei taha, et isegi sada aastat pärast
tema surma selguks tema tegelik pale ja nii tema maine kahjustada saaks.

Arhiivides on hiljem avalikud ainult agent-illegaalide nimed. Nemad on need, kes värbavad vajalikke isikuid ja abilisi. Kuid värvatute nimed pole arhiivis kunagi oma nimedega, seal on pseudonüümid. Näiteks NSV Liidul oli Soomes 1939. aasta sõja ajal palgal neli-viis Soome eliiti kuulunud inimest. Nende hulgas võis olla vabalt kas või tollane Soome president. Kuid me ei saa seda kunagi teada, sest toimikutes on küll täpselt neile makstud rahasummad, kuid nimede asemel varjunimed.»

Agentuuritoimikud viidi Eestist minema

Hardo Aasmäe,
KGB toimikud üle võtnud valitsuskomisjoni kunagine juht

«Meie võtsime kunagi KGB-lt üle küll 30 000 toimikut, kuid need olid kriminaalasjad. Uurimised, mis puudutasid kõikvõimalikke KGB menetluses olnud asju alates valuutavahetustest ja lõpetades illegaalse kaubitsemisega. Agentuuritoimikuid meie komisjoni loomise ajaks enam Eestis polnud, neid hakati siit ära viima juba 1989. aastal. Nii et rääkida, kes oli Eestis agent ja kes polnud, on väga keeruline. Ainsad väited pärinevad mõningatest kõrvalviidetest, kuid need ei ole väga usaldusväärsed.»