Jüri Kuuskemaa: visuaalne reostus vanalinnas

Foto: Repro

Kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa kirjutab vastusena Tõnu Kaalepi ­arvamusloole, et grafitihuvilistele võiks ehk reserveerida lammutamisele minevad hooned, kuid linn tuleks puhas hoida.
 

Ühel ilusal hommikul astusin oma koduuksest välja ning tardusin ehmatusest. Keegi oli öösel pintseldanud musta värviga triksatrulle välisukse kõrvale seinakrohvile ja keldriluukidele.

Niinimetatud grafiti. Ei mingit kujundit ega tähti, tühipaljas sodimine, söandan oma kunstiajaloolase hariduse ja kogemuse põhjal kinnitada.

Olin masendatud. Eriti kahju oli mul keldriluukidest, mille olin ise tellinud, lasknud hilisbaroki kohaselt sinakashalliks värvida ning saanud kunstsepast sõbralt Raivo Pajult mennikupunased rauast ukserõngad.

Säh sulle nüüd – keegi on ära solkinud minu hoole ja armastusega soetatud panuse ehitismälestiseks tunnistatud majale. Kui ta reostada tahtis, võinuks pigem maja ette urineerida, oksendada või julgahunniku jätta. Neid olnuks vastikuvõitu, kuid hõlpsam ära klaarida. Ent mida ma, vaene loom, nüüd peale hakkan?

Käia läbi keemiakauplused, otsida ja katsetada erinevaid värvilahusteid luukide puhastamiseks? Poolik lahendus, sest krohvilt ei võta ükski vägi musta värvi päris maha. See koht tuleb üle värvida, aga kust sa võtad 1991. aastal maja värvimiseks kasutatud tooni?

Pealegi tuleb arvestada alates 1991. aastast toimunud seinavärvi patineerumist. Üsna lootusetu ettevõtmine. Lisaks närvidele kuluta ka aega ja raha öise «grafiti-Rembrandti» eneseteostuse jälgede kaotamiseks.

Toona, aasta tagasi, tuli appi linn, kuna osa majast on Tallinna oma. Keldriluugid said päris puhtaks, aga ülevärvitud krohvipind jäi muust märksa heledamaks, nagu kinnikasvanud haav.
Sellest ajast peale käib minust läbi närviline jõnksatus, kui kuulen või loen sõna «grafiti».
Debiilne ja «intelligentne» grafiti.

Olen sestpeale õelusest teritatud pilguga vaadanud vanalinnas seinu, uksi, väravaid, aknaorvasid, vihmaveetorusid, prügikaste, elektrikilpe, liiklusmärke, pangaautomaate ning pidanud tuvastama, et neid kõiki on kasutatud pinnana «linnaliku rahvakunsti» edendamiseks.

Ainult – oh häda! – lõviosa vastavast «loomingust» ei kätke ei artistlikkust ega fantaasiatki. Mõneski kohas tunnen oma «keldriluugi-Rembrandti» kätt mängus olnuvat: seesama must värv ja ebakindla käega veetud kaarjate juttide sigrimigri. Ei mingit Jackson Pollockit, Jaan Elkenit ega Tiina Tammetalu kas või minivariandiski!

Soperdused, mäkerdused, sodimine, rökkamine, reostamine, rüvetamine kõige puhtamal kujul. Kui saaks ­autori kätte, oleks kohane panna paariks nädalaks tasuta seinu puhastama või esitama talle arve vastavate tööde eest. Sest mis taoline grafiti muud on kui võõra vara kahjustamine?

Kraadi võrra esteetilisemad on trafareti läbi elektrikilpidele võõbatud vihmavarjud, nagu neid veokauba kastidele tehakse, et tõstjad aru saaksid, kumb ots on alumine, kumb ülemine. Ent kuna seintesse kinnitatud kilpe pole võimalik liigutada, on ka vihmavarjumärk neil mõttetu.

Ainus trafaretigraafika, mis mind aastate eest veidi muigama pani, oli ühe kunstiakadeemia naistudengi pöördumine ligimeste poole sõnumiga «SA OLED ARMAS».

Üks säherdune, kolmekordsena, on tänini õueväraval Vene tänavas, 6. või 8. majal. Rohelisel turul, kunstisalong Allee ukse kõrvale sigines kevadel koloonia trafaretitarakane, millest galerii omanik sugugi vaimustatud ei olnud. Nädala pärast olid need uue värvikihi alla maetud.

Võib tekkida küsimus: miks «tarakani-Rembrandt» neid issanda loomakesi omaenda tudumistoa seinale ei sokutanud, kui nad talle nii väga meeldivad?

Tänavusuvisest «sõnumiga» trafaretigrafitist on silma torganud kinnitus ühel Pika tänava elektrikilbil «LAULAN SULLE» ning kahemõttelisus Olevimäel «MAGA RAHULIKULT, SIND JÄLGITAKSE». Keegi totakas sakslanegi on võtnud majaseinal kriidikirjas sarjata neid, kes saksa keelest aru saa. Umbes nõndasamuti, nagu üle kahekümne aasta tagasi psühhopaat Ülo Kilple, kelle tekstid «HAIGUSTE RAVI...» reostasid 1980. aastate teisel poolel vist kõiki meie linnu.

Muide, üks neist «raviõpetustest» on tänini Roosikrantsi tänavas loetav. Viimane eksempel kinnitab, kui vähenõudlikud ja leplikud ollakse Tallinnas visuaalse reostuse suhtes.

Uus Kilple on äsja teadustanud oma armuvaegusest kõiki asjahuvilisi Maneeži tänava nurgal. Jätmata, paraku, nagu kõik rökkamis-Rembrandtid, tagasisideks on Facebooki aadressi.

Ja kui nüüd disainer Tõnu Kaalep, kes ise elab Viimsis, kus enesejäädvustamismaanias grafitinarkomaane ei toimeta, tuleb esmaspäevases Postimehes suuresõnaliselt kiitma, et «grafiti on kunst, keskkonda kaunistav asi», siis tahaks ma talle küll öelda, et tulgu pilvede pealt alla Tallinna vanalinna jalutama. Vastse aselinnapea Kalle Klandorfi «hiljutine rünnak grafiti vastu näitab, et vanem politseinik ei suuda aru saada maailmas toimuvast, näha jõujooni väljaspool seda, mis on seadustesse kirjutet».

Tõnu Kaalep piirduks ainult sellise grafiti eemaldamisega, milles kedagi litsiks, seaks või pedeks sõimatakse. Säherdusest sõimu-grafitist tean praegu vaid ühte pedelist teksti Kullassepa tänavas.

Ma pakuksin Tõnule meelsasti privaatekskursiooni vanalinnas, tutvustamaks massilist ja süüdimatut reostust, mida tema eemalt kogemata kunstiks ja eneseteostuse inimõiguse teostamiseks oletab. Ehk aitaks see jõuda talle teadaolevate «maailma jõujoonte» juurest reaalse tegeliku esteetikani ehk selle labastatuse viimase piirini Tallinnas valdavas grafitis. Ja vabanduseni politseiriigi korraldamises süüdistatu ees.

Vabadus ise reklaami välja panna?

Kuu aja eest sigines vanalinna vihmaveetorudele noolekujulisi kleepse muusikaüritusele «ERRORFEST». Üritasin küünt taha ajada eksemplarile, mis minu maja vihmaveetoru oli «ehtima» pandud. Ei läinud õnneks, ei saanudki kätte, nii vägev liim oli kurjavaimul!

Kui nüüd see Tõnu Kaalepi poolt «politseiriigiliseks» ja «Klandorfi läbikukkumiseks» kuulutatud vanalinna visuaalsest reostusest puhastamiseks nimetatud kampaania algas, võtsid vanalinna kojamehed ainuüksi Pikalt tänavalt maha sadu kleepekaid vihmaveetorudelt ja elektrikilpidelt.

Tõnu küll arvab, et «loomulikult peab olema reklaamikleepijal vastutus, et pärast üritust võtab ta reklaamid ka maha». Tere talv! Nii võib arvata Kapa-Kohilas või Viimsis elades, ent nagu ma vanalinnas pesitsedes näen, ei tule see asjaosalistele pähegi. Keegi pole siiani nõudnudki.

Ent oleks aeg! Tulge ja vaadake näiteks Vaimu tänavasse kõrtsi Texas kõrval, kus julgesti poole aasta reklaamisaasta pärand vastu narmendab. Põhiliselt kerge muusika vallast.

Reklaamikultuuri labastumine on jõudnud nii kaugele, et isegi kultuuripealinn Tallinn 2011 on maandunud üleskutsega «Kultuur kutsub!» vihmaveetorudele ja pangaautomaatidele!
Kuhu juhtub isepandud reklaamil on veel see kurb tagajärg, et eemaldamisel jäävad järele liimiplekid. Vihmaveetorude plekilt koorub ka alusvärv.

Nii juhtus ka minu maja «Errorfesti» reklaamnoolega. Pabersilti enam pole, nool on ikka. Tõeline «error», mis ilma «politseiliste» abinõudeta kipub muutuma lausa «horror’iks»! Arvaksin endal olevat moraalse ja juriidilise õiguse nõuda «Errorfesti» korraldajatelt, et minu vihmaveetoru saaks uuesti värvitud, ent mul on kahju oma ajast ja närvidest, mida peaksin selle saavutamiseks kulutama.

Küll aga tahaksin mis tahes ürituste korraldajatele öelda: lõpetage ära võõraste majade rökkamine ja rikkumine!

Linn võiks vaestele reklaamihädalistele omalt poolt vastu tulla sel kombel, et käidavatesse kohtadesse paigaldataks normaalselt kujundatud teadetetahvleid ja -tulpasid olgu festivalide, rokkmuusika kontsertide, hotellide või poodide reklaamiks.

Kui ei aita, peaks linn hakkama saatma trahvi- ja remondiarveid firmadele, kes arvavad endal olevat süüdimatu voli labastada ja määrida Tallinna vanalinna kui UNESCO maailmapärandit ning Tallinna tervikuna kui Eesti Vabariigi pealinna.

Grafitihuvilistele aga võiks ehk reserveerida remondiplangud ja lammutamisele minevad hooned. Mujal olgu «disclaimer», nagu Tõnu Kaalep moodsas eesti keeles kirjutab.