Postimees.ee ootab lugejate meenutusi teemal «Minu aasta 1991». Alljärgnev on Aime Kuumi meenutus.
«Minu aasta 1991»: õnnitlustega Saksamaalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Putši ajal olime tütrega sugulaste pool Frankfurdi lähedal Seeheimis. Hommikusi uudiseid kuulanud täditütar ütles mulle tõsiselt, et olukord on kriitiline – Moskvas putš. Algul tekitas see minus segadust, kuid siis selgus raadiosaatest, et püütakse riiki «tagasi pöörata».
Hakkasime siis infot püüdma. Kahjuks olid Saksa enda raadio- ja telejaamad üsna napisõnalised – piirduti rohkem riigipöörajate nõudmiste, nende isikute ja Gorbatšovi koduarestiga. Õnneks teatasid sugulased, et üks raadiojaam (Vaba Euroopa) annab iga poole tunni tagant teateid.
See ärev päev mööduski raadiot kuulates ja telefonile vastates, sest kes ka midagi kuulnud oli, teatas sellest kohe meile. Kahjuks oli ka raadiojaam üsna üldsõnaline, kuid lohutust pakkus sageli korratav teade, et Tallinnast pole mingeid halbu sõnumeid. Ärevust tekitas siiski tankikolonni liikumise teade ja jutt sellest, et inimesed on kogunenud teletorni ja raadiomaja juurde neid kaitsma.
Teadsin, et poeg on kindlasti kusagil kaitsjate hulgas. Hiljem selgus, et ta oligi olnud raadiomaja juures. Kui teatati, et ülemnõukogu taastas Eesti iseseisvuse, hakkasid tulema õnnitlevad telefonikõned ja pingegi langes, kuid teatud kõhedus jäi – ei tea, mis plaanid neil riigipöörajatel edasiseks on. Selgus aga, et neid, vähemalt mingeid reaalselt teostatavaid, polnudki…
21. augustil sõitsime ühe tuttava kutsel pinge mahavõtmiseks väikesele bussireisile Reini orgu. Kuna meie tuttav oli Eestist pärit, hakati teda kohe õnnitlema, kui aga kuuldi, et reisiseltskonnas on kaks eestlast, tulid kõik bussidest välja, et meil isiklikult kätt suruda ja meid õnnitleda. Seega saime sel hommikul umbes sadakond õnnitlust taasiseseisvumise puhul.
Kuna paar päeva oli ka lennu- ning rongireiside osas valitsenud mittesaksalik segadus, püüdsime võimalikult kiiresti lahkuda ja asusime rongiga kodu poole teele. Päris naljakas oli piiril rongi tulnud endiste üsna tähtsa moega piirivalvurite poolt kuulda küsimust: «Kuidas teid siis nüüd nimetama peab, kas prouaks ja preiliks?»
Niisugused on minu mälestused neist ärev-pingelistest päevadest.