Meenutus: meie pere suvi 1991

Ilmselt üks esimesi ristimisi taasiseseisvunud Eestis. 24. augustil 1991 jäädvustatud pildil vasakul on loo autori poeg Tambet, paremal tütar Mirjam, keskel sugulane Peeter. Foto: Erakogu

Postimees.ee ootab lugejatelt meenutusi teemal «Minu aasta 1991». Alljärgnev on Helje Meieri jutustus 1991. aasta talvistest ja suvistest sündmustest, mil põimusid isikliku elu juhtumised ning vaba Eesti taassünnilugu.

Kirjutan meie pere suvest 1991. Olime Tormisega selleks ajaks olnud abielus viis aastat ja meil oli kaks last, kevadel viieseks saanud tütreke ja suve algul kaheseks saanud pojake. Kaasa olime löönud erinevates üritustes, mis viisid Eesti taasiseseisvuseni. See oli kuidagi eriti tähtis peale jaanuarisündmusi naaberriikides. Tegelikult tuleks vist sellest ka alustada.

1991. aasta jaanuaris olime mehe vanematega koos Tallinnas, minu mehe tädil külas. Kaasa sai tulla ka mehe vend, kes oli puhkusele tulnud Nõukogude sõjaväest. Ta teenis aega Vilniuses, ühe kindrali autojuhina. Ühtäkki pakuti talle puhkust ja ka tema kindral läks puhkama.

Oli pühapäeva varahommik, kui tädi ajas meid kõiki üles, sest tema raadios töötav tütar helistas, käskis sisse lülitada televiisoris Soome televisiooni. Seal olid erakorralised uudised ja pressikonverents Vilniusest. Vennas näitas ohvitseride peale ja nimetas igaühe nime ja auastme - need olid tema väeosa ohvitserid. Uudistes näidati ka neid veriseid sündmusi...
Mitte iial ei ole me külas olles nii ruttu söönud, oma kotte pakkinud ja kodu poole asunud. Ilm oli ilus, lumi sillerdas, päike paistis. Aga see ilu ei tekitanud hinge rõõmu - väga raske oli. Kogu tee Tallinnast Tartusse tundus, et kohe-kohe on kuskilt tankid ka meile vastu tulemas. Pidasime ka plaani, kuhu venna peidame, et ta ei peaks enam tagasi minema. Minul valutas süda veel enam, sest minu pojake oli jäänud koju minu ema hoolde ja ma ei teadnud, kas me koju üldse jõuame või jääme Nõukogude armeele ette. Tütreke vaatas kogu kodutee aknast ja vaikis, laps sai asjast eriti aru, sest suured inimesed olid ju väga ärevil. Õnneks siiski jõudsime koju. Ees ootasid ärevad päevad. Mingi ime läbi sai öösiti vaadata televiisorist Leedu kanalit, mis andis edasi seda õudust, mis Leedus toimus. Tabasin end mõttelt, et mis aeg see küll minule elada on antud - päev pärast tütre sündi oli olnud Tšernobõli katastroof, siis oli mees sõjaväes Semipalatinskis (seal katsetati tuumapomme), poja kandmise ajal oli suur Armeenia maavärin, siis meie iseseisvusepüüdlused... Mis veel ees oli ootamas?

1991. aasta kevadel otsustasime lasta enda abielu ka kirikus laulatada, eelnevalt muidugi ennast ja lapsi ristida lastes. Kuna minu esivanemate juured ulatusid Põlvamaale, otsustasimegi Põlva kiriku kasuks. Hakkasime käima leerikoolis korra nädalas. Ristimise ja laulatuse aeg sai kirja pandud 24. ja 25. augustiks. Ristivanemad oli kutsutud Tallinna sugulaste seast.

19. augusti hommikul olin Tartu kaubamajas, nö ostmas (sel ajal küll rohkem lootmas, et lastele midagi sobilikku leiab). Kohtusasin kaubamajas Põlvast pärit sugulasega, sai temaga kokku lepitud, kuhu ja kuidas pärast laulatust minna. Ühtäkki pandi kaubamaja raadiost muusika asemel uudiseid. Vaatasime sugulasega teineteisega tõtt ja arutasime, kuidas sündmused Moskvas meid mõjutada võivad. Lootsime siiski, et kõik saab korda ja elu rahuneb; et meiegi elu tähtsündmusele saavad kõik tulla ning meie ristimine ja laulatus ikkagi toimub. Õhtul istusime teleka ees, minu praeguseks lahkunud vanaema oli eriti ärevil, sest tema elus oli juba olnud lahinguid ja sõda. Vaatasime uudiseid ja olime tõsiselt mures. Öösel kuulasime tankipõrinat - tankid sõitsid Tallinna poole. Õnneks mitte meie kodu lähedalt. Kartsin, et lapsed ei saa magada.

20. augustil oli meil kokku lepitud viimane leeritund, olime kuidagi eriliselt meelestatud. Tolleaegne kirikuõpetaja Georg Lillemäe saatis meid koduteele erilise õnnistusega. Sõites Põlvast Tartusse tekkis tunne, et seda kõike olen ma ju üle elanud... sama tunne, nagu jaanuaris, et äkki tulevad kuskilt tankid... Õhtu veetsime teleka ees, jälgisime sündmusi. Kui äkki kuulutati Eesti VABAKS, hakkasime vanaemaga nutma. Tema ei uskunud, et see saab nii olema, et rahu tuleb.

Loomulikult käisime ka tanke «ära saatmas» Aardla ristmikul. Siiani on see pilt silmade ees: meie tütreke hoiab käsi kõrvadel, sest mürin on kõrvulukustav; pojake seisab meie Moskvitši kapotil ja lehvitab naeratades suurte masinate poole, issi hoiab ta ümbert kinni; minu kallis vanaema pühib pisaraid; mina vaatan tanke ja ei oskagi millelegi mõelda... Tankides olevad poisid (minu mehevenna eakaaslased) olid väsinud ja samas lehvitasid meile vastu. Mees vaatas tanke ja kirus, et rikuvad teekatte ära.

24. augustil toimusid siis ka meie ja laste ristimised - ühed esimesed Eesti Vabariigis. Ristitavaid oli üsna palju, nii lapsi, teismelisi kui ka noori inimesi. Kõik sujus nagu oligi plaanitud, ainult ristivanemad Tallinnast ei tulnud kohale, sest mitu neist oli veel raadio- ja telemaja juures valves (onu oli elektrik ja seda enam vajati teda).

25. augustil toimus ka meie ja veel ühe paari leeritamine ja laulatus. Samas oli ka suur leeripüha. Arvatavalt jällegi ühed esimesed leeritamised ja laulatused Eesti Vabariigis. Loodan, et ka teine paar on siiani õnnelikult koos nagu meiegi.

20 aastat tagasi ei kujutanud me ettegi, millist elu saame elada. Ei kujutanud ette raskusi ja õnnestumisi, rõõmu ja muret. Isegi mitte seda, et meil saab olema veel üks armas tütreke, oma kodu, kallid inimesed meie ümber. Aga sel aja saadud elukogemused, tunded ja läbielamised on meie pere liitnud. Ja andnud usu, et meie oleme osake Eestist. Nii naiivne kui see ka võõrastele ei tundu!