Punkt kaks. Grafiti on kunst, keskkonda kaunistav asi eriti nürides betoonrajoonides – ja kas mõni lugejaist nägi Arvo Pärdi portreed nüüdseks lammutet kunstiakadeemia peahoone seinal? Mu arust on nõmedad Edelaraudtee nõukaaegsed rongid mitu korda ilusamad pärast ei tea kelle illegaalselt tehtud New Yorgi metroo stiilis grafiti-maalinguid. (Kui neid muidugi pole juba maha nühitud.)
Ma kirjutasin äsja Postimehe AKs muru mõjust inimestele, maailma kodustamisest, ja nüüd on uus sarnane probleem. Isetegevus keelatakse, võimust võtab mingi kodanlik heaolukujutlus, turvalisus, olukord, kus midagi olulist ja hullu ei juhtu, kõik on nagu alati – nagu uue eesti ajakirjanduse mood on, panen siia disclaimer’i, et ma pole sots reeglina.
Sekkumine keskkonda on oluline teema. Kui sa ei sekku, siis sind pole seal. See pole enam su kodu, seda maailma juhivad siis bürokraadid või poliitikud. Su maailm võib nädala jooksul tundmatuseni muutuda, sest sind pole olulisel hetkel kohal või sa oled vait. Meenub peenikese häälega megafoni karjumine, jutt korrast ja heaolust... ei, seda ei teinud auväärt poliitik, vaid üks teine mees palju varem. Kui mu saksa keel oleks parem, siis ma esitaks väikese monoloogi, aga olgu.
Ma ei räägi Klandorfist – ma räägin potentsiaalsest diktatuuririigist. Loomulikult oleks rõve Tallinna raekoda või kunstihoone grafitiga katta, aga spontaanne linnakunst ei tohi kodanliku matsluse tõttu surra või kriminaalseks tegevuseks muutuda. See hoiab koos muude nähtustega linna elusa organismina koos. Just elususest on Tallinna puhul nüüd kohutavalt puudu, inglise poissmehed ja õllekärudega soomlased ei ole ju päriselu? (OK, püüan mitte olla rassistlik.) Vaatame tõele näkku, me oleme näiteks Tallinna vanalinna lahinguta juba ammu ei tea kellele käest andnud...
Punkt kolm. Teine Klandorfi rünnak oli vabadusele ise reklaami välja panna, sõltumata rahvusvaheliste korporatsioonide käes olevaist standardformaatidest, kastidest, tulpadest ja muidugi hindadest. Aga JC Decaux’ kõrval on ka rohujuuretasand. Loomulikult peab olema reklaamikleepijal vastutus, et pärast üritust võtab ta reklaamid ka maha.
Ma kardan, et linnavalitsus süvendab alternatiivse kultuuri ahistamist puhtkapitalistlikul ja j.o.k.k.-meetodil. See on soov teabe esitamist kontrollida, kas rahalisel või koledamas ettekujutuses ideoloogilisel põhjusel. See on otsene rünnak isikuvabadusele. Siin pole midagi rääkida esteetikast, see on puhas bürokraatlik terror. Postidele ja seintele kleebitavad spontaansed kuulutused on elava linnakultuuri lahutamatu osa.
Punkt neli.Tagasi algusse. Võitlus rohujuuretasandiga lõpeb reeglina üsna kehvalt, hoiatan. Muidugi on maailm täis pealesuruvat konformismi, osa seaduste, osa alateadlike kokkulepete ja alalhoidliku just nagu turvatunde rõhutamise kujul, aga kui me ei tee midagi ja ütleme, et mingi poliitik esindab tõesti tallinlaste soove, siis... mis soovid need on?
Linn on muutuv keskkond ja seal toimuvat ei saa linnavalitsus päriselt iial kontrollida, kui on tegemist demokraatliku riigiga. Kui teatud kaoseelementi või inimeste isetegevust – ma ei mõtle loomulikult otseselt kuri- või väärteoks nimetatavaid asju – pole, on see keskkond poolsurnud või ahistatud. Mu jaoks oli imetore näha kodanikualgatust märkida helendava värviga ära Merivälja tee sajad asfaldiaugud.
Tahaksin näha Kalle Klandorfit lahustipudeli ja kaltsuga. See pole solvang, lihtsalt tuleksin ise ka appi suvalisi rõvedusi maha nühkima, hoolimata, et olen hoopis Viimsi elanik. Aga põhimõtteliselt ma usun isetoimivatesse süsteemidesse ega usu labasesse kodanlikku «keskmised koju tulevad» mõtteviisi, mis tähendab naiivset usku kõike reglementeerida.
/nginx/o/2010/05/21/371996t1h4fe7.jpg)