«Minu aasta 1991»: mõned mõttekillud

Hindrek Lootus tunnustab Eesti viimase 20 aasta jooksul läbi tehtud tohutut arenguhüpet. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Postimees.ee ootab lugejatelt meenutusi teemal «Minu aasta 1991». Alljärgnev on Hindrek Lootuse analüüsiv mõtisklus toonastest sündmustest, nende järelmitest ning tunnetest, mis nendega kaasnesid.

1991. aastaks oli seljataga juba kolm aastat sündmuste arengut, mis oli kulgenud suhteliselt kindlalt ühes suunas – totalitarismist üha suurema vabaduse ning ideaalis iseseisvumise suunas. Muidugi oli see ka rahva ootused üsnagi üles kruvinud. Küll pika hambaga ja vastutahtmist, aga siiski olid toonased võimurid nii Tallinnas kui Moskvas vabadusi järjest juurde andnud, ning ka kärkimine ja paukumine (näiteks peale Balti ketti 1989) olid suuresti jäänud vaid verbaalsele tasemele, mingeid reaalseid käteväänamisi ei olnud sellele järgnenud. Ehkki meie saatusekaaslasi lätlasi ja leedukaid tabasid aasta alguses verised, inimohvritega sündmused, ei tundunud see üldist trendi siiski vääravat. Nii oli 1991. aasta hilissuveks juba paratamatult pinge õhus – ka veel enne, kui saatuslikud sündmused Moskvas aset leidma jõudsid hakata. Mis saab edasi? Nii lihtsalt ei saanud olla, et midagi edasi ei saa, et asjad mingis suunas edasi ei liigu. Perestroika Baltimaades tundus olevat justkui jalgratas – seda tuli pidevalt vändata ja ta pidi pidevalt edasi liikuma, muidu oleks ümber kukkunud. Lihtsalt ühele paigale seisma jääda see kohe kuidagi ei saanud.

Nagu ikka sellistel puhkudel, tuli riigipööre Moskvas nagu välk selgest taevast. Vähemalt tavalistele inimestele nagu mina. Võimalik, et tähtsatel positsioonidel olevad inimesed olid informeeritumad, aga võimalik, et ka mitte. 19. augusti hommikul pidin suvilast linna sõitma ja eelmisel õhtul olin naabrinaiselt küüti palunud. Ronisin siis hommikul tema autosse, autoraadiost tuli matusemuusikat. Minu küsimuse peale – mis lahti? – vastas ta hauahäälel: «Moskvas on riigipööre». Ega tükk aega ei saanudki midagi enamat teada, alles õhtupoole hakkas mingit infot tilkuma. Sealt edasi oli pidevalt tunne, nagu vaataks kõrvalt mingit filmi, lisaks sellele veel paraja viivitusega – justkui astronoom, kes vaatleb valgust tähelt, mis on sealt juba ammu teele asunud ja alles aegu hiljem meie vaatevälja jõuab. Kui iganes mingi info tuli, tundus see juba aegunud olevat. Nagu me kõik teame, toimusid sündmused neil päevil tõesti lausa hoomamatult kiiresti. Juba päev hiljem, 20. augustil, iseseisvuse väljakuulutamine, veel kaks päeva hiljem tunnustas seda Island, siis riburada teised riigid... jne jne. Sellest, mis tegelikult toimus, oligi reaalselt võimalik aru saada vaid retrospektiivis, käigupealt kõige toimuva haaramine oli samahästi kui võimatu, kui just ise sündmuste epitsentris (loe: vähemalt Toompeal, kui mitte veel kõrgemal) ei olnud. Aga kahtlane, kas isegi siis...

Kõik see, mida kirjeldab Ilmar Raagi tuntud film «August 1991», jäi minust kaugele ja kõrvale. Ei olnud ma Toompeal, ei telemaja ega teletorni juures. Kas oleks pidanud? Arvan, et tingimata mitte. Jõudsin omal ajal nii öölaulupeole kui Balti ketti. Strateegiliste objektide kaitsel olid tol ajal siiski eelkõige need, kelle ametikohustused seda eeldasid. Valdav osa rahvast elas oma igapäevast elu, toimetas oma igapäevaseid toimetusi, ja lihtsalt elas sündmustele rohkem või vähem kaasa. Isiklikult minule pakkus keskmisest suuremat huvi «ühtse ja jagamatu» liidu välispiiridel toimuv. Mitte et ma oleks kavatsenud iga hinna eest põgeneda – küll aga oli juba ammu päevakorral siirduda vaid nädala pärast oma eelolevat ülikoolisemestrit läbima naabermaale Rootsi, ja piletidki olid juba ostetud. Ei salga, et esimesena käis peast läbi mõte: «Siva minema.» Peatselt laekuvate uuemate uudiste valguses sai selgeks, et rabelemisel ei ole mõtet. Piirid pandi kinni enne, kui midagi oleks jõudnud ette võtta – ent avati taas veel enne, kui selle pärast õieti masendusse jõudnuks langeda. Ning avatuks nad ka jäid, siis ja edaspidi.

Augusti viimasel päeval lahkusin juba iseseisvast Eesti Vabariigist, et jõuda formaalselt sama iseseisvasse Rootsi Kuningriiki, kus järgmised üheksa kuud viibides Eesti esimesi iseseisvuskuid otsekui kinoekraanilt kõrvalt vaatasin, seal ise otseselt sees olemata. Peale selle teadmise oli iseseisvust tol hetkel veel vähe tunda. Rootsi elamisluba oli sirbikas-haamrikas NSVLi välispassis, mida kontrollis NSVLi piirivalve, täita tuli NSVLi tollideklaratsioon jne. Nii jäi see veel pikaks ajaks. Samal sügisel, novembris 1991, käisime kamraadidega tudengivahetuse raames Šveitsis. Sõitsime minibussiga üle olematu piiri Narvast Piiterisse, sealt Aerofloti lennukile ja Zürichisse, ning nädal hiljem tuldud teed tagasi. Ikka seesama NSVLi välispass, piirivalve, tollideklaratsioonid jms. Tasapisi muidugi hakkas olukord muutuma, aga see võttis siiski omajagu aega.

Toona tundus see aeg lootusetult ja masendavalt pikk, praegu tagasi vaadates on aga hüpe (Euroopa Liitu, NATOsse ja kuhu iganes veel) olnud selle suhteliselt lühikese aja kohta siiski tohutu, eriti kui võrrelda meie saatusekaaslastega endises suures liidus – näiteks Moldova, Valgevene, Armeenia, Gruusia, jpt.

Mida öelda kokkuvõtteks? Eelkõige seda, mis varem juba öeldud sai. Sellest, mis tegelikult toimus, mis oli oluline ja mis mitte, mis oleks võinud juhtuda ja kuidas oleks võinud sündmused areneda, ning mida kõike see meile tegelikult tähendas – sellest kõigest saab lõplikult ja viimselt aru alles tagantjärele. Ja vast on just 20 aastat paras aeg, et pilku tagasisuunas keerata – mitte liiga pikk, et sündmused juba liigselt hägustuma hakkaksid, aga ka mitte liiga lühike, et poleks võimalik olnut adekvaatselt hinnata. Siin mõned fragmentaarsed isiklikud mälestused, aga siira huviga loeksin ka teiste omi. Eks meil kõigil (kes sel ajal juba aktiivses eas olid ja neist sündmustest omi mälestusi omavad) olnud lõppeks oma vägagi isiklik aasta 1991...