Postimees.ee ootab lugejatelt meenutusi teemal «Minu aasta 1991». Alljärgnev on ühe toonase noore ema meenutus, kes ei soovi oma nime avalikustamist. Autori nimi on toimetusele teada.
«Minu aasta 1991»: unustamatu öö
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kiigutasin oma pisipoega kätel, kui helises telefon. Sugulase ärev hääl teatas mulle, et on toimumas midagi hirmsat, midagi väga olulist ja kes teab millega lõppevat. Seega jäin hirmust tardununa seisma keset tuba, kolmekuune poeg kätel. Tuhat mõtet ja hirmupilti jooksis silme eest läbi. Meenusid vanemate inimeste jutustused möödunud sõjast, küüditamistest jne. Kas tõesti midagi taolist on juhtumas.
Lähenesin ärevalt aknale, väljas oli pilkane öö. Kuid mis valgusvihud veiklesid seal? Sõjaväeosa väravast väljus üksteise järel autosid. Olen elanud 30 aastat sõjaväeosa värava vastas. Näinud ööl ja päeval nende tegutsemist, harjunud sõdurisineli haisuga, harjunud mitmerahvuselise nõukogude sõjaväega. Nüüd sain aru, et midagi on tõesti toimumas, väravast voorisid välja autod sõduritega, autod mingite imelike moodustistega. Hiljem sain teada, et need olid sellised kolmnurgad, mis pandi sõidukite tõrjeks teedele. Vaatasin seda voorimist ja mind haaras suur hirm.
Pime augustiöö, mina üksinda lapsega kätel oma pimedas toas. Mitmeid hirmumõtteid liikus peas, mõtlesin, et kas pean põgenema, kuhu mul on minna, mida pean kaasa võtma, kui ohtlik on tänaval jne. Avades raadio, vajus mu süda hoopiski saapasäärde. Taipasin, et juhtumas on tõepoolest midagi hirmsat. Mitmeid kordi helistasin raadios antud telefonile, kus paluti teatada, kui midagi on näha ja kuulda vägede liikumisest. Andsin edasi suunad, kuhupoole liikusid masinad ja mis oli nende peal. Ärevus oli suur.
Siiski kadus hirm ja hommiku saabudes tundus, et midagi hirmsat ei juhtunudki. Aga hirmus minu jaoks algas hiljem. Kuna elasin sellises kohas, et sain jälgida kõiki sõjaväelaste tegemisi, siis nägin ka seda, kuidas mitmeid öid järjest väljusid kasarmuväravast autod, koormateks suured kastid. Ning mis kõige hullem, need kastid toodi kohe minu aia taga asuvasse tühjalt seisvasse hoonesse. Vedu toimus mitu ööd järjest, siis oli mitu nädalat vaikust ning uuesti hakkasid voorima autod, seekord vastupidi, tühjalt. Kastid laoti autode peale, seda tegid aga kaukaaslase välimusega tõmmud mehed. Ma vaikisin sellest, sest mitte keegi peale minu ei saanud seda näha, ainult minu maja asus seal naabruses ning minu toa aknad avanesid sinnapoole. Seega tundsin ennast kaua aega häirituna ja hirmunult. Tundsin, et kui ma sellest teada annan, võib minu ja poja elu ohtu sattuda. Alles nüüd julgesin sellest rääkida.