Kas nõukaajas peale halva ka midagi head oli?

Vaesed, aga võrdsed: tööl käia oli iga Nõukogude ­inimese püha kohus, pensionile sai varakult. Põhja-Eestis ­koguneti õhtuti üheskoos ­Soome televisiooni vaatama. Foto: Eero Barndõk

Nõukogude Liit okupeeris Eesti kolmel korral, tänavu tähistame iseseisvuse taastamise 20. aastapäeva. 20 aastat on piisavalt pikk aeg, et rahulikult järele mõelda, kas nõukaajas peale halva ka midagi head oli.

Prii haridus, arstiabi ja hambaravi, olematu tööpuudus, riigilt tasuta saadud elamispind, tasuta suvelaagrid lastele ja sanatooriumituusikud täiskasvanutele ning vaese, ent inimväärse elu võimaldanud pension on ilmselt peamised asjad, mida 20–30 aasta tagused täiskasvanud veel selgesti mäletavad. Ent see pole vanade aegade taganutmise lugu.

Püüdsime endise Tallinna psühhiaatrihaigla peaarsti ja riigikogu liikme Arvo Haugi, toonast elukorraldust juhtinud Eestimaa Kommunistliku Partei sekretäri Bruno Sauli, Nõukogude Liidu diplomaadi Vaino Väljase ja tänaseni erksa vaimuga näitlejanna Leida Rammoga arutleda, mida head oleks endistest aegadest võtta praegusesse karmi argipäeva.

Tööinimene oli au sees
Bruno Saul, kes oma kreedo pannud kirja mälestusteraamatus «Meie aeg», toob välja kolm pidepunkti.

«Kõigepealt – suhtumine töösse ja tööinimesse. Nad olid au sees,» ütleb Saul. «Praeguse aja inimesi ei rahulda isegi mitte palk, hea töö eest puudub tunnustamine.» Ta toob näiteks omaaegsed tiitlid – andekas näitleja võis saada teenelise kunstniku või rahvakunstniku tiitli, väärt õpetaja nimetati teeneliseks õpetajaks, tubli kalur teeneliseks kaluriks.

«Selline tunnustus paljudel juhtudel stimuleeris,» kinnitab Saul, «tööst otsiti tööromantikat. Vahet polnud, olid sa vanema generatsiooni esindaja või noor spetsialist.

Kui Eesti NSV rahvakunstnik läks näiteks välismaale esinema, võeti teda hoopis teisiti vastu ja ta tõi Eestimaale tunnustust, samas polnud tal siin olles enesehinnanguga probleeme, ta oli moraalselt rahuldatud.

Tänapäeval jääb andekas inimene tihti tähelepanuta. See oli omamoodi ühiskondliku hindamise võimalus.» Sauli sõnul on töötus ja kodutus tänapäeva Eestis paljudele inimestele jälje jätnud.

Teiseks märgib Saul ühiskondlikku hoolitsust noorte ja vanade eest. «Tasuta lasteaiad, koolid, spordikoolid, isetegevuse soodustamine, sotsiaalhoolekanne – siit ka võimalus rahvuskultuuri edendamiseks, alustades lasteaia isetegevusringidega ja lõpetades üldvabariiklike laulu- ja tantsupidudega,» räägib Saul.

«Need olid alati väga korrektsel ja soliidsel tasemel. Ärgu punkarid mulle pahaks pangu, aga igal asjal on oma koht. Asetada punkarite laulupidu meie kultuuri tipptasemele oleks minu meelest liiast.»

Sauli sõnul võimaldasid odavad raamatud luua koju soliidse raamatukogu, mis aitas hoida kultuuri järjepidevust. Eesti autoreid tõlgiti arvukalt nii vene kui ka teistesse vennasrahvaste keeltesse, mistõttu levis meie kirjandus laialdaselt.

Pensiongi lubas inimesel ära elada. Saul rõhutab, et praeguse 300 euroga, kui toimetulekupiir on 400 eurot, on vanadel inimestel võimatu ennast ära majandada.

Kolmandaks toob Saul esile inimestevahelise suhtlemise sõbralikkuse, siiruse ja heatahtlikkuse. «Just sellest tunneme nüüd eriti teravat puudust,» toonitab ta. «Praegu, mil elu on taandunud rahakummardamisele, narkomaaniale ja muudele hädadele.

Vanem põlvkond on õnneks sõbralikkust kandnud tänaseni. Pensioniealiste inimestega kohtudes näete, et nendevahelised suhted on hoopis midagi muud kui ülirikkuritel või magnaatidel, kuidas me neid ka ei nimetaks. Jah, inimesed olid võrdsed vaesuses, aga võrdsed ka siiras sõpruses – koolis laste vahel, spordis, pioneerilaagrites ja mujal. Laste vahel ei tehtud varanduslikku vahet nagu praegu eliitkoolides.»

Tasemel tervishoiukorraldus
Tunnustatud arst, endine vabariigi peapsühhiaater ja riigitegelane Arvo Haug leiab, et praegune tervishoiukorraldus ei kannata võrdlust Nõukogude Eesti omaga.

«Tol ajal olid hästi korraldatud asjad, mis on nüüdseks lausa likvideeritud – näiteks tuberkuloositõrje, lastepsühhiaatria, vaimuhaigete tööravi, erikoolid invaliididele. Varem või hiljem tuleb see kõik nagunii uuesti luua, ainult et kaader on juba läinud.

Ja niisugust häbi nagu viiekuulised ja pooleaastased järjekorrad silma-, kõrva- või südamearstile – midagi sellist ei lubanud endale isegi selline häbiväärne riik nagu Nõukogude Liit. Nüüd on inimesel silm peaaegu peos, ja talle öeldakse, et tulge oktoobris!

Vene tervishoius oli kohutavaid vigu ning puudusi mõistetamatult palju, aga teatud asjad olid vägagi korras.» Haug nendib, et noorte kolleegidega suheldes ei suuda nood tihti ära imestada: kas tõesti võis kõik kunagi olla nii hästi korraldatud? Ta toob näiteks töötervishoiu, millest pole peaaegu midagi järele jäänud.

Haug küsib, kuidas on praegu näiteks tagatud, et langetõbine autot juhtima ei satuks. «Arusaadav, et seda on üldse raske absoluutselt vältida, aga kui süsteemi pole, ei saa sellest isegi mitte unistada. Aga meil juhtub pidevalt õnnetusi, mille põhjust ei anna tuvastadagi, kuna osalised on surnud. Kuidas võib juhtuda, et sirgel teel sõitja on äkitselt vastassuunavööndis?»

Ta avaldab imestust, miks on varem toiminud positiivsest kogemusest nii kergekäeliselt loobutud. Kui Haug Tallinna Seewaldi peaarstina tegutses, ei häbenenud ta aktiivselt mujalt väärtuslikke kogemusi hankida.

«Minu isiklik huviala oli varastada lääne kogemust,» avaldab ta, «sest kõige odavam on tööd parandada, kui varastada juba kellegi poolt katsetatu.» Nii näiteks uuris mees  välislähetustes viibides alati, kuidas on korraldatud töö registratuuris või apteegis, tihti astus ta sisse ka haiglate kööki. Miks ei võiks praegugi varasemat head kogemust praktiseerida?

«Ma ei nuta taga olnud aegu, aga bolševistlik hüüdlause «Plats puhtaks!» pole alati kõige targem,» rõhutab Haug. «Platsile oleks pidanud head asjad jätma. Eriti need, mis palju ei maksa.»

Eestimeelsus ja kokkuhoidmine
«Kui poleks olnud üldse head ja rahva ajaloolist mälu, mille võtsime kaasa Eesti Vabariigi ajast ja varasemastki, siis vaevalt oleksime tänasesse sellisel tasemel jõudnud,» sõnab üks Eesti NSV juhte Vaino Väljas. «Eesti kultuuri edasikandmine kestis ju ka 50 okupatsiooniaastat – kui seda poleks meie rahvale raskel ajal olnud, poleks ka tänapäeva Eestit. Rahva psühholoogiline laad on asjaolu, mis tagab rahvuse säilimise ja edasikestvuse.»

Neil päevil lehitses Väljas Anton Hansen Tammsaare sajanda sünniaastapäevaga seonduvaid  materjale aastast 1978. «Üritasime Eesti kultuuriloolisi sündmusi tähistada nii, et see meie rahvast väga lähedalt puudutaks,» räägib Väljas ning toob esile mõned märksõnad.

«Vaadake näiteks, milline oli Tammsaare «Kogutud teoste» tiraaž – see ulatus 40 000 kuni 60 000 eksemplarini. Eesti kodudesse läks sellest enamik ettetellimisega. Kümnetes tuhandetes Eesti perekondades on see siiani nagu kultuurivaramu, mis jääb kestma ka tulevastele põlvedele.» Samamoodi võiks näiteks tuua «Eesti Nõukogude entsüklopeedia», mis ei puudunud vaat et ühegi kodu raamaturiiulilt.

Rahvakirjaniku ümmarguse sünniaastapäevaga seoses meenuvad Tammsaare juubelikomisjoni esimehele Väljamäel toimunud suured üritused, mis rahvast ühendasid.

«Talgud, mis korraldati, alates muuseumist ja lõpetades Väljamäe vabaõhuväljakuga. Ega rahagi teab mis palju olnud, anti nii palju, kui tarvis oli. Ja kui tekkis vajadus muretseda materjali ja leida ehitusmehi, aitasid kohalikud majandijuhid – mis tarvis, seda teeme –, ja koos saigi ära tehtud.

Avamisel ei korraldanud me mingit lindilõikamist, väravas oli saepukk, minule ja metsandustegelasele Heino Tederile anti saag kätte, kahekesi saagisime palgi läbi. Vaat sellised asjad on väga sügavalt meelde jäänud.

Need ühendasid rahvast ja lisasid vaimujõudu.»
Väljas meenutab ka Moskva Suures Teatris peetud Tammsaare õhtut ning seda, millise hea tahtega vene kultuurieliit sellest osa võttis. Väljase ettekannegi polnud seal kantud bürokraatlikust kantseliidist, vaid kandis pealkirja «Slovo Tammsaare» (vene k «Tammsaare sõna»).

Riigimehele meenuvad veel õpilas- ja üliõpilaste ehitusmalev, mille loomise algatus – kuigi see hästi ei kõla – tuli muu hulgas ELKNÜ keskkomiteest. Või siis ELKNÜ ja Teaduste Akadeemia koostöös teoks saanud noorte teadlaste ekspeditsioon Kamtšatkale, mille eestvedajaks oli Lennart Meri ja millest sündis tema teos «Tulemägede maale». Seltskonnast aga kasvas välja lausa kuus Teaduste Akadeemia akadeemikut.

Meenuvad ka Kassaris peetud noorte suvepäevad. «Istusime Debora Vaarandiga, kelle perejuured samuti Kassaris, pärast tema, Panso ja paljude teiste esinemist mere ääres. Pill mängis kusagil eemal, noored laulsid «Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased» ning Debora Vaarandi ütles ainult talle omase intonatsiooni ja hingelise kaasaelamisega: «Oh, kui ilus!...»»

Dialektiline materialism massidesse!
Suure elukogemusega näitlejanna Leida Rammo, kes hästi esimest Eesti Vabariikigi mäletab, toob samuti esile Nõukogude eeskujuliku tervishoiusüsteemi – kui vaja, sai kohe arsti juurde, ja laste eestki hoolitseti väga. Proua Rammo mäletab suurepäraselt, kuidas tütrega pediaatri juurde ilmumine oli kord kuus lausa kohustuslik.

«Ja seda küll ei olnud, et üldse tõtt rääkida ei saanud. Võis ütelda küll. Pidasime omakeskis jõuluõhtut ja mingit krahhi sellele ei järgnenud,» jutustab Rammo. «Kui tütart komsomoliorganisatsiooni kutsuti ja ta keeldus, peeti teda küll hilise õhtuni õpetajate toas kinni, aga midagi sellele ei järgnenud.»

Parteibossid Rammo meelest rahvast suurt ei erinenud: «Ehkki jah, oli ka päris ideelisi kommuniste. Nagu see Alma Vaarmann – vana revolutsionäär, issand jumal, istus ise kinni, aga oli veendunud kuni surmani, et kommunism on õige asi.

Ega ta siis sellepärast loll olnud. Ja no mis need parteibossid nii väga ikka rahvast rohkem said – vast mõne kilo viinereid rohkem kui tavainimene. Samas olid mereannid poodides väga odavad... Lihttööline sai kaks keskmist palka, intelligents vähe, mis oli selge ülekohus, aga kuidagi ju elasime ära. Jah, tuli seista sabas ja mööda poode kaupa otsida, aga keegi ju ei nälginud.»

Üks, mida Rammo sõnul unustada ei tohiks, on dialektiline materialism. Ja üldse marksistlik filosoofia. Näitlejanna sõnul pole Marxi ja Engelsi õpetus üldse nii tüütu ja väärtusetu kui arvatakse, ning ta loodab, et see vaadatakse varsti uuesti üle.

«Sest mida tähendab kommunism? Juba oma näitestuudios ütlesin õpilastele, et kommunismi saab ehitada küll, kui tootmine hea on, igaüks teeb tööd, nagu oskab, ja saab tasu vajaduse järgi. Seda on ka praegu, kapitalismi ajal võimalik mingil määral rakendada.

Aga sotsialismi ehitada ei saa küll kunagi. Meil räägitakse, et kommunism tuleb kuulutada millekski ebaseaduslikuks, aga ega kommunismis pole asi. Asi oli sotsialistlikus võimus, millel polnud kommunismiga midagi pistmist!»

Rammo arvates on selge, et ega kapitalismistki asja ole – rahaga seonduvaid küsimusi ju Euroopa Liidus lahendada ei osata. Samamoodi nagu nanotehnoloogia puhul, mille rakendamise tagajärgi ennustada ei saa.

Eestis ongi näitlejanna sõnul viga selles, et liiga palju on nõukaajast üle võetud. «Kui varem oli poliitbüroo, siis meilgi võtavad kõiki elanikke puudutavaid otsuseid tagatubades vastu kuus inimest,»  leiab ta.

«Diskussiooni rahvaga ei korraldata ja seadused võetakse lihtsalt julmalt vastu. Valitsejad käituvad nagu komsomolijuhid – järelikult on endine süsteem ikka tugevasti sees. Nagu Brežnevit huvitab ka meie riigijuhte vaid võim.

Ülesanne saada viie Euroopa rikkama riigi sekka on juba eos vale. Aga eks mina ole kõik riigikorrad üle elanud. Olin 16-aastane, kui venelased 1940. aasta juunis sisse tulid, nii et tean, millest räägin.»
Ja siiski: Rammo kinnitab, et teist korda ta Nõukogude süsteemi kogeda ei tahaks. «Parem ära surra,» ütleb ta.