Pedofiili karistusjärgne kinnipidamine tunnistati põhiseadusevastaseks

Riigikohus Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Inimese kinnipidamine pärast karistuse ärakandmist on põhiseadusega vastuolus, leidis riigikohtu üldkogu tänases otsuses.

Valmar Koemetsa on viimase 21 aasta jooksul kriminaalkorras karistatutud viiel korral alaealiste poiste ja tüdrukute vägistamises eest.

Harju maakohus mõistis talle 28. oktoobril 2010 seitsmeaastase vanglakaristuse, millele lisaks palus prokurör kohaldada karistusjärgset kinnipidamist.

Harju maakohus tõdes otsuses, et Koemets, olles varasemalt korduvalt karistatud seksuaalkuritegude eest, on tõenäoliselt ühiskonnale ohtlik ka pärast karistuse kandmiselt vabanemist.

Samas asus kohus seisukohale, et karistusjärgse kinnipidamise sätted on vastuolus põhiseaduse 20. paragrahviga, mille kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Seepärast tema suhtes karistusjärgset kinnipidamist ei kohaldatud.

Karistusjärgne kinnipidamine on inimeselt vabaduse võtmine kuritegeliku kalduvuse alusel. Põhiseaduse paragrahv 20 sisaldab loetelu alustest, mil inimeselt võib vabadust võtta, ent inimese kinnipidamist karistuse kandmise järel põhiseadus ei võimalda.

Riigikohus leidis, et karistusseadustikust ei nähtu selgelt, millal ja kuidas karistusjärgset kinnipidamist tuleks kohaldada. Sealjuures ei ilmne karistusseadustikust piisavalt selgelt, kuidas peaks tuvastama inimese kuritegeliku kalduvuse.

«Ka varem toime pandud kuriteod ei anna kindlat alust väita isiku ohtlikkust tulevikus,» märgiti riigikohtu otsuses.

«Üldkogu rõhutab, et tegemist on regulatsiooniga, mis võimaldab prognoosi alusel võtta pikaks ajaks isikult vabaduse ning seetõttu tuleb esitada regulatsiooni määratletusele kõrgendatud nõudmised,» seisis otsuses.

Riigikohus nentis, et karistusjärgse kinnipidamise sätte kehtetuks tunnistamine ei tähenda seda, et ohtlikest kalduvuskurjategijatest tulenevale ohule ei oleks võimalik vastata olemasolevat sanktsioonisüsteemi ja muid meetmeid edasi arendades. Riigikohus leidis, et üldise turvalisuse suurendamiseks peab riik ette nägema karistatu ohtlikkust vähendavaid meetmeid juba talle mõistetud vangistuse käigus, nagu seda võimaldab vangistusseadus.

Karistusjärgse kinnipidamise kehtetuks tunnistamine ei tähenda, et ohtlikest kalduvuskurjategijatest tulenevale ohule ei oleks võimalik vastata olemasolevat sanktsioonisüsteemi ja muid meetmeid edasi arendades. Üldise turvalisuse suurendamiseks peab riik ette nägema isiku ohtlikkust vähendavaid meetmeid juba isikule mõistetud vangistuse käigus, nagu seda võimaldab vangistusseaduses ette nähtud sotsiaalhoolekanne vanglas.

Riigikohtu üldkogu märkis, et põhiõiguste piiramisel tuleb lähtuda ultima ratio põhimõttest. Intensiivsemalt põhiõigusi riivavad meetmed on õigustatud üksnes juhul, kui põhiõigusi vähem riivavate vahenditega pole võimalik eesmärki saavutada. Karistusjärgne kinnipidamine võiks küll olla väga tõhus vahend korduvkurjategijatest lähtuva ohu vähendamiseks, kuid piirab samas väga intensiivselt ka isikuvabadust. Üldkogu hinnangul on ühiskonna turvalisust piisavalt tõhusalt võimalik suurendada ka isikuvabadust vähem riivates.

Riigikohus soovitab seksuaalkurjategijate (eelkõige vägistamise eest süüdimõistetute) kui karistusjärgse kinnipidamise ühe olulisema sihtrühma puhul kaaluda näiteks piirangute kehtestamist elukoha valikul, registri loomist, mõnel juhul ohualdiste organisatsioonide teavitamist isiku elu- ja töökohast.

Kindlalt piiritletud juhtudel pole välistatud kohustuslik ravil või teraapias osalemine (näitekst psüühika- ja sõltuvushäirete puhul) või elektrooniline valve.

Riigikohus leidis, et nii Eesti põhiseadus kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu varasemad otsused annavad riigile õiguse hoida ära konkreetne kuritegu, kui ilmneb selle toimepanemise oht. Samas ei saa aga õigustada kuritegeliku kalduvuse tõttu ohtliku isiku kinnipidamist ebamäärastel preventiivsetel kaalutlustel ega karistuslikel eesmärkidel. Viimastel puhul on tegemist meelevaldse vabadusevõtmisega.

Varem olid riigikogu õiguskomisjon ja põhiseaduskomisjon karistusjärgse kinnipidamise seaduslikuks tunnistanud.

Kaheksateistkümnest asja arutanud riigikohtunikust jäid viis eriarvamusele. Neist riigikohtunikud Villu Kõve, Peeter Jerofejev ja Henn Jõks esitasid koos eriarvamuse ning leidsid, et karistusjärgne kinnipidamine pole põhiseadusega vastuolus.

«Me ei nõustu otsuses väljendatud kategoorilise seisukohaga, et põhiseadus välistab Eestis üleüldse karistusjärgse kinnipidamise instituudi,» seisis eriarvamuses.

Karistusjärgne kinnipidamine on nende mittekaristuslik mõjutusvahend, mille peamine eesmärk on takistada uute kuritegude toimepanemist teise isiku füüsilist, psüühilist või seksuaalset puutumatust raskelt ohustanud või kahjustanud kuriteos süüdi mõistetu poolt, kelle puhul on alust arvata, et ta võib vabaduses viibides panna toime uusi samalaadseid kuritegusid. Selliselt on nende hinnangul karistusjärgsel kinnipidamisel selgelt isiku ohtlikkusest tulenev preventiivne eesmärk teiste isikute kaitseks.

«Isikuvabadus ei ole ainus põhiõigus ning arvame, et teatud juhtudel ei kaalu teistele isikutele ohtliku isiku vabadusõigus üles teiste isikute põhiõigusi elule, tervisele, inimväärikusele jms, mille tagamine on riigi ülesanne. Riik peab vajalike ja proportsionaalsete meetmete rakendamisega tagama, et teistele ühiskonna liikmetele potentsiaalsed ohtlikud isikud ei saaks neist lähtuvat ohtu realiseerida.»

Eriarvamuse kohaselt tasakaalustavad isikute põhiõigused üksteist. Lisaks märkisid kohtunikud, et põhiseaduses on enda ja teiste kaitseks vabaduse võtmine lubatav nakkushaigete, vaimuhaigete, alkohoolikute ja narkomaanide puhul, kelle ohtlikkus on aga mitu korda madalam korduvalt isikuvastaseid kuritegusid toime pannud isiku omast.

«Sisuliselt väljendas üldkogu, et kuna tema arvates ei sobi see instituut kehtiva karistusõigusega (ohtlikkus on üldkogu arvates ilmselt karistuse mõistmise küsimus), tähendab see samal ajal ka põhiseadusevastasust,» märkisid kohtunikud.

Eriarvamusele jäänud kohtunikud leidsid kokkuvõttes, et üldkogu ei soovinud tegeleda karistusjärgse kinnipidamise instituudiga sisuliselt ja hinnata selle sisulist vajalikkust ja lubatavust, vaid blokeeris selle põhjendamatult kohe põhiseadusevastasusega.