Lapseootel noor naine pages mehe peksu eest

Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Emata ja alkohoolikust isaga kasvanud Liliana astus kõrgkooli ning kohtas meest, kelles nägi tuge ja armastust. Kuni ühel päeval lõi mees teda esimest korda. Seejärel muutusid peksmised igapäevaseks ning lõpuks pages viimast kuud lapseootel noor naine kodust ja elab koos imeilusa tütrekesega kriisikodus, kirjutab Anneli Ammas.

Liliana telefon piiksub keset ööd, imiku kõrval just korraks suikunud naine ohkab ja üritab edasi magada. Ka väike Elisabeth on pärast kõhutäit rahulikult uinunud. Hommikul vaatab Liliana, milliseid sõnumeid mees, tema lapse isa, on järjekordselt saatnud.

«Armastan sind!» teatab üks. «See pole minu laps!» märgib teine. «Sa oled mulle võlgu kõik, mis ma sinu heaks teinud!» ähvardab mees kolmandas sõnumis. Liliana paneb telefoni käest, heidab magavale lapsele pilgu ning läheb naiste kriisiabikeskuse lihtsasse kööki, et teevett üles panna. Tädi Natalja juba askeldab ja keedab noorele emale putru nagu hea vanaema. Natalja on varjupaika ja tuge tulnud otsima vägivaldse poja ja minia eest.

Kaks aastat tagasi oli Liliana tõesti õnnelik – 20-aastane neiu oli kohtunud endast kümme aastat vanema mehega. Aleksander oli nii hoolitsev, viisakas, armastav – mees ja ka isa ühes isikus. Liliana ema oli kümme aastat tagasi surnud, ta oli elanud koos alkohoolikust isaga, aga tubli tüdrukuna keskkooli hästi lõpetanud ja astunud ka kõrgkooli. «Nägin Aleksandris meest, kes mind igati toetab ja hoiab. Ta oli ideaalne inimene,» meenutab Liliana. Nad kihlusid.

Idüll kestis pool aastat, siis lõi viinauimas mees naist esimest korda ja sõimas prostituudiks. Võimalikust vägivaldsusest oli juba varem andnud märku mehe soov Liliana igat sammu kontrollida – hommikul viis mees naise kas ise kooli või andis taksoraha ja õhtul samamoodi. Tal oli kombeks naise telefonikõnesid ise vastu võtta. Liliana lõpetas oma sõpradega suhtlemise, aga tal oli nüüd ju toetav mees ja nii ei tundnud naine kellestki puudust. Ta ei osanud neid ohumärke tähele panna.

Aga pärast poolt aastat ühist elu ei hoidnud mees end enam tagasi – napsisena tuli ta ikka ja jälle kallale. Vahel ei saanud Liliana siniste silmade ja nõrkuse pärast kooli minna. Õieti poleks mees lasknudki. Aga kui mees kainena vabandas ja kinnitas, et ei mäleta löömisest midagi, ja kui väga ta naist armastab, uskus Liliana teda.

Tasapisi hakkas välja kooruma mehe tegelik minevik – Aleksander oli korduvalt vangis istunud. Ometi leidis Liliana mehele ikka õigustusi: Aleksander oli lastekodus kasvanud, lapsena peres agressiivsust kogenud. Ja naine ju armastas teda!

Aasta hiljem jäi Liliana lapseootele. Mees oli selle üle kord rõõmus, kord väitis, et nagunii pole tegu tema lapsega. Ja peksmised jätkusid. Alle­s tärkav elu noore naise sees sai samuti tunda, mida tähendab vihase mehe löök.

Liliana käis nii palju, kui võimalik koolis, aga ühel päeval rääkis lõpuks sõbrannale, mis tegelikult kodus toimub. Sõbranna veenis noort lapseootel naist mehe juures lahkuma, otsis tema jaoks välja naiste kriisiabi kontaktid. Liliana kõhkles ja talus Aleksandrit edasi.

«Rääkisime sõbrannaga palju ja minus kasvasid ematunded,» räägib Liliana, pilk endasse pööratud. Pisikese Elisabethi ilmaletuleku aeg lähenes, oli jäänud veel kuu. «Viimane kord oli Aleksander kogu öö kodust eemal ja tuli hommikul. Ta hakkas mind pähe taguma. Lükkasin ta viimase jõuga eemale ja ta lõi mu näo verele. Võttis telefoni ning keeras ukse lukku ega lasknud välja,» jutustab naine kiretul häälel.

Kahe päeva pärast õnnestus tal magama jäänud mehe tagant võti ja telefon võtta ning korterist põgeneda. Nüüd lõpuks pöördus Liliana abi saamiseks naiste kriisikodu psühholoogi poole ja tegi ka politseis avalduse. Ta leidis ajutise kodu kriisikodus.

Kaks päeva hiljem uuesti politseisse minnes pakkus uuri­ja, kas Liliana ei soovi lapse isaga siiski leppida. Noor viimaseid nädalaid lapseootel naine oli segaduses, aga koju tagasi ei läinud. Lõpuks sai ta rahulikult magada ning poolikuid koolitöid lõpetada. Viimase päevani enne sünnitust käis ta koolis.

Väike Elisabeth sündis tervelt ja noor ema võis beebiga juba paari päeva pärast koju – naiste kriisikoju tagasi minna. Elisabeth oli kriisikodus esimene vastsündinu. «Mul on hea ja rahulik laps ning mul on isegi piima,» kiidab Liliana. Väike Elisabeth tegi ema süles silmad lahti ja naeratas.

Nädalase imikuga läks Liliana Aleksandriga parki kohtuma. «Ei ole minu laps!» teatas mees last ema rinna küljest lahti tõmmates. «Ja kust sa need uued kingad said? Sa oled mulle võlgu ja pead tagasi maksma!» õiendas Aleksander.

Lilianal hakkas pea ringi käima ja ta pani tütrekese vankrisse. Mees ägestus ja lõi naist, Liliana kukkus ning sai mehelt sõimata, et ta teeskleb. Mees lõi teda veel ja sisistas: «Tean väga hästi, kuhu lüüa, et sul tõesti valus oleks!». Kuidagi sai naine püsti ja jõudis kriisikoju tagasi.

Mis Lilianast edasi saab? Ta tahaks kõrgkooli lõpetada – jäänud on veel õige pisut ning võiks juba talvel lõpetada. Aga see nõuab raha, mida noorel naisel pole – minimaalsest emapalgast ei jaguks. Kindlasti ei peaks ta lapsega pikaks ajaks kriisikoju jääma, vaid vajaks sotsiaalmajas tuba või väikest korterit. Esialgu on talle toeks kriisiabikeskuse vähesed töötajad, aga nemad ei saa asendada toetavat perekonda.

«Lilianale kuluks ära üks hea vanaema, kes aitaks vahel last hoida ja oleks muidu toeks,» unistab kriisikodu juhataja Inga Mikiver. Olles Liliana vaprust ja hakkamasaamist mõnda aega näinud, on Mikiver veendunud, et noor naine saab oma eluga lõpuks hästi hakkama, aga praegu vajab tuge.

Ka selleks, et vägivaldsest mehest lõplikult eemalduda. «Noored tulevad niisugusest olukorrast kiiremini välja – neil on usk, et elu on veel ees. Aga kui lapsi on juba trobikond ja vägivaldne suhe kestnud kümmekond aastat, on naistel hoopis raskem eelnevast lahti öelda ning püüda ise toime tulla,» tõdeb Mikiver.

Abiotsijad
•    Tallinna naiste kriisikodus on aastatel 2005–2010 viibinud 335 naist ja 129 last
•    Nõustamisel on käinud 2500 naist
•    2010. aastal registreeriti politseis perevägivalla juhtumeid ligi 1200