Riigikogu üks uutest liikmetest, Juku-Kalle Raid (IRL) ütles kevadistungjärgu kokkuvõtteks, et tegi tööd nii kõvasti, kui suutis, ning kavatseb suvel rahulikult puhata.
Juku-Kalle Raid: tegin tööd nii kõvasti, kui jõudsin
«Mina tundsin seda tööd, sest olen siin esimesest koosseisust, alates 1992. aastast tolknenud, mul on sõbrad parlamendis töötanud – mõni neist siiamaani, Eiki Nestor näiteks, kes mind Frank Zappat kuulama õpetas,» rääkis Raid Postimees.ee’le.
«Nüridust oli küll. Näiteks kolmapäeval, kui ähvardas kujuneda ööistung, sest Keskerakond hakkas tatti venitama. Siis oli küll vastik, kui mõttetu see saab olla. Aga no õnneks Simson ja Toobal kutsuti koju või ma ei tea kuhu, igatahes niipea kui nemad lahkuvad, enam lolle küsimusi ei esitata ja siis lõppes see asi suhteliselt kiiresti ära,» pahurdas Raid.
Raid ütles, et väliskomisjonis, kuhu ta kuulub, oli tegemist kõvasti. «Mina ei tea, mida teevad kärsad kuskil maaelukomisjonis.»
«Aga demokraatia üks osa on see, et ega ju saadikut saa keegi tööle sundida. Ma arvan, et nagu igas maailma parlamendis, on siin ka mingi veerandi jagu tüüpe, kes koosseisu lõpuks ei ole kõrtki tõstnud,» rääkis Raid. «Ma kujutan ette, et kuskil järgmiseks kevadeks nende tüüpide kõrvad paistavad vagude vahelt välja.»
Ise pani Juku-Kalle Raid käe südamele ja kinnitas, et tegi tööd nii kõvasti, kui jõudis. «Kindlasti, ilma mingi naljata. Kui ma vaatan organiseeritud toetusrühmade arvu, mida on vaja – Põhja-Kaukaasia inimõigused, Iraani inimõigused, suhtlemine rahvusvahelise meediaga, Narva toetusrühm, mille eesmärgiks on korda saada bastionid ja esimene raha on tulnud… Ühesõnaga, annab teha küll, kui viitsid,» loetles ta kevadel tehtut.
«Kust ma tean, äkki mul läheb kumm tühjaks mõne aja pärast, aga praegu ma küll viitsin. Ma ju kogemata parlamenti sattusin, aga mulle tundub kuidagi tobe siis lihtsalt istuda,» ütles Raid.
Suvel kavatseb ta puhata. «Ei maksa võtta väga tõsiselt neid poliitikuid, kes ütlevad, et suvel rabavad nii, et maika higist märg. Ei raba nad midagi! Muidugi on mingeid asju, mida tehakse – mul endalgi Serbias ja Gruusias mingid konverentsid, aga need on üksikud korrad. Muidu ikka inimesed puhkavad.»