Presidendi isa

Foto: Pm

Isadepäeva tähistatakse eri riikides ise päevadel. Meil homme, Ameerika Ühendriikides aga näiteks juuni kolmandal pühapäeval. Kuid isa pärand elab igaühes meist ka ilma pidupäevata. Ja pole kahtlust, et elu keerdkäikudes otsime isalt tuge ka siis, kui teda parajasti lähedal pole.

Kui Barack Obama pööras oma võidukõnes pilgu Chicago tumeda taeva poole, polnud see tühi žest. Osa sellest meeleliigutusest kuulus ka Baracki samanimelisele isale, keda tema elus reaalselt ei olnud. Kes ise oli Baracki elus kui unistus ja kelle enda paljud unistused polnud määratud täituma.

See, kuidas mõjutanuks Obama seenior oma poega elus edasi pürgima, kui ta oleks teda ise kasvatanud, on puhas fantaasia. Sageli viib isa liigne innustamine ja oma täitumata lootuste pealesurumine hoopis vastupidiste tagajärgedeni. Nii et võib-olla polekski tema pojast sel juhul saanud USA president.

Aga nagu öeldud, on see puhas fantaasia, sest Obama seenior ei olnud mees, kes oleks järeltuleva põlve kasvatamises näinud eesmärki. Tema elu, kuigi täis sihte ja saavutusi, oli traagilise lõpuni nagu seebiooper.

Barack Obama seenior kasvas üles Lääne-Kenyas, mitmekesise loodusega paigas. Ta sündis 1936. aastal Kendu Bays, kui praeguse riigi alad olid osaliselt Suurbritannia koloonia, osaliselt protektoraat. Obama isa, tulevase presidendi vanaisa Onyango oli külavanem ning väidetavalt üks esimesi kohalikke mehi, kes eelistas särki ja pükse traditsioonilisele kitsenahale. Ning oskas inglise keelt.

Põikpäisus ja iseteadvus avaldusid ka Obama seenioril juba noores eas – üheksa-aastasena olevat ta keeldunud minemast kohalikku kooli naisõpetaja käe alla. Seda sõna otseses mõttes, sest koolis anti vajadusel ihunuhtlust ja Obama meelest oli alandav lasta naisel endale tuupi teha. Munsterdanud end kodust kuue miili kaugusel asuvasse kooli, tõusis Obama sealse klassi priimuseks.

Kangekaelsus kannustas – Obama teatas isale, et kavatseb minna Ameerikasse õppima. Obama õppis öösiti ja tegi päeval kontoritööd ning saatis USA ülikoolidele kirju. 23-aastasena avanes tal Aafrika tudengite programmis võimalus siirduda Hawaiile ning õppida sealses ülikoolis majandust. Ta läks, jättes maha noore raseda naise Kezia ja pisipoja.

Teda ei heidutanud, et ta oli oma ülikoolis esimene aafriklasest tudeng, ta tahtis vaid edasi pürgida. Olles uuesti abiellunud, seekord valge tüdruku Ann Dunhamiga ja saanud ka koos temaga lapse, kes sai isa järgi nimeks Barack (4. augustil 1961), jätkas ta pärast Hawaii ülikooli lõpetamist õpinguid.

Ning jõudis Harvardisse. See on märkimisväärne, sest USA üks mainekamaid ülikoole pole kaugeltki igaühele kättesaadav. Samas õppis aastaid hiljem ka Barack juunior.

1964 abielu lahutati ja kui Obama seenior veidi hiljem tagasi Aafrikasse rändas, siis juba uue naise Ruthiga. Oma poega Baracki nägi ta veel vaid kord, siis kui poiss oli kümneaastane.

Ruthiga oli Obama seenioril kaks last, kuid ta käis endiselt läbi ka oma kunagise armastuse Keziaga, kellega sai veel kaks last. Ja viimaks veel ühe lapse veel ühe naisega.

Karjäär tal aga kuigi kirevaks ei kujunenud. Ta töötas eraettevõtluses, ent siirdus peagi ministeeriumitööle. Ta võttis sõna ka riigi majanduspoliitiliste suundade küsimuses, kuid läbimurret tippu see vaieldamatult andekas mees ei saavutanud – peapõhjuseks peetakse tema kuulumist riigis vähemuses olevasse luo hõimu.

Autoavariis jalad kaotanuna jäi ta ka töökohast ilma. 46-aastaselt hukkus oma kibestumuse alkoholi uputanud Barack Obama seenior Nairobis autoõnnetuses.

* * *
1995. aastal ilmus Barack Obama juuniori kuulsaks saanud raamat oma Kenya-juurtest, mis kandis pealkirja «Unistused isalt» («Dreams from My Father»). 4. novembril 2008 valisid ameeriklased ta USA
44. presidendiks.