«Minu aasta 1991»: sünnipäevakõne asemel teade mässust

Tankid 19. augustil 1991 Moskvas Foto: SCANPIX

Postimees.ee ootab lugejatelt meenutusi teemal «Minu aasta 1991». Alljärgnev on praegu Ida-Virumaal elava, kuid 1991. aasta augustis Kanadas viibinud Aadu Peki meenutus.

Meenutuse eessõnas jutustas Pekk, et «suur sula» oli selleks ajaks alanud ja imekombel sai ta Kanadasse sissesõidu loa. Kanadas elav ämm oli saatnud notariaalselt kinnitatud kutse, mis aga veel ei garanteerinud viisa saamist. «Kaks ööpäeva Moskvas Kanada saatkonna vastas kõnniteel tuli oodata ja nõuda, vahepeal veel Moskva sõprade abiga uusi kirjalikke seletusi teha, aga bürokraatlik barjäär murdus ja viisa tuli,» meenutas ta.

August 1991

1991. aasta 19. augustivarahommik Kanada väikelinnas Saint Brunos (Montreali «magamistuba»). Kell on kohaliku aja järgi 6.30, kui eramaja nr. 1177 korteris helisev telefon mu äratas. Krapsasin voodist välja, haarasin telefoni ja kuulsin ingliskeelset, ilmselt  sideoperaatori, teksti: teile on Eestist (siis veel Eesti NSVst) kaugekõne.

Olime oma noorema pojaga ämma juures külas ja et just sel päeval oli poja sünnipäev, oli kõne oodatud. Tõesti, helistas vanem poeg ja üllatus, üllatus, soovitas õnnitluse asemel kohe televiisor sisse lülitada. Selgitasin, et TV lülitatakse töösse siin alles kell 7 ja palusin selgitust. Ja see, mida kuulsin, võttis jalad nõrgaks: Moskvas on mäss! Juba olid poeg ja ämm ka telefoni juures ning läbisegi püüdsid kõik selgust saada, sünnipäev oli nagu unustatud. Ja siis kõne katkes….

Kell 7. Otseülekanne Moskvast. Tankid tänavail. Rahvamassid, kes lippude, kes plakatitega, kes nutab, kes kaisutab, laskmine, täielik tohuvabohu. Kuna mu inglise keele oskus oli minimaalne, siis ämma selgitused andsid minimaalse ülevaate sündmustest. Aga kohalikud
naabrid, teades meie sealolekust, käisid või helistasid ning pakkusid igakülgset abi. Huvitav seik: kui tavaliselt olid teles iga natukese aja järel reklaamiklipid, siis sel hommikul tuli pool tundi ainult otseülekannet Moskvast.

Ärevad hetked. Meist ei sõltunud ju midagi, aga ikkagi: mis nüüd saab või saama hakkab? Päeval tulid ämma sõbrad ja pakkusid meile sinnajäämise võimalust. Mul oli aga kindel otsus: poja jätan, ise lähen tagasi. Kas me siis veel kunagi üksteist näeme, oli vastuseta. Õhtul tulid juba rahustavamad teated ja varsti oli kõik ärev lõppenud.

Kõnet Eestisse ei saanud ka järgmisel päeval. Info sündmuste käigust oli rahustav, verevalamist Eesti ei toimu.
Täna ütleksin ma selle reisi kohta lühidalt: hea, et ikka ellu jäime ja huvitavat nägime, mida annab terve elu meenutada.