«Alaealiste komisjonidesse suunatud noorte taustaanalüüs näitab, et suur osa neist on lastekaitse seaduse kohaselt abi vajavad lapsed ehk lapsed, kelle tervis ja areng on ohustatud teiste inimeste või nende enda käitumise tõttu,» märkis ministeeriumi pressiesindaja Greete Kempel Postimees.ee’le.
Alaealiste komisjonide töö kohta on antud erinevaid hinnanguid ja kaheldud on komisjoni suutlikkuses alaealiste käitumist muuta. «Kriitikaga saab nõustuda osaliselt. Eestis on komisjone, mis on oma mõjutustöös edukad, samuti on neid, mis seda ei ole. Peamiseks probleemiks ei ole seejuures lühike mõjutusvahendite loetelu, vaid nende rakendamise suutlikkus,» osutas ministeeriumi kõneisik. «Küll aga ei saa nõustuda kriitikaga, mis puudutab komisjoni suunatud noorte süüdistamist mõjutusvahendite väheses mõjususes ja nende mõjutusvahendite täitmata jätmises seetõttu, et noortel on kujunenud niinimetatud karistamatuse tunne.»
Karistamine ei kaota probleemi
Kuigi enamasti satuvad alaealised komisjoni ette aru andma toime pandud väärtegude tõttu ning halvemal juhul kuritegude tõttu, juhib selliste tegude toime pannud noorukite suunamist korralikule teele haridus- ja teadusministeerium, mitte justiitsministeerium. Kempel rääkis, et selline valdkondlik ülesehitus vastab igati rahvusvahelistele nõuetele alaealiste õigusrikkujate kohtlemiseks. Alaealiste õigusrikkumiste probleemi ei lahenda valdkonna ümberpaigutamine justiitsministeeriumi alla, nendib ta.
«Sajandite jooksul läbi proovitud tõenduspõhine teadmine kinnitab üheselt, et karistamine ei aita vähendada kuritegevuse ega õigustrikkuva käitumise probleemi ühiskonnas,» põhjendas ta. «Seda eriti noorte puhul, kelle õigustrikkuva käitumise peamiseks põhjuseks ei ole enamasti kuritahtlikkus, vaid noorusuljusest tingitud pahandusetegemine ja/või vastutust võtvate täiskasvanute puudumine nende lähikonnas.»