Löwenruh’ pargis käis läbi sajandite vilgas tegevus

1950. aastatel ehitas Tallinna Masinatehas oma töötajatele Linnu tee ja Räägu tänava vahelisele alale majad, millest osa on tänini alles. Foto: Arhiiv.

Harva leiab Tallinnast mõne paiga, mida on läbi sajandite kasutatud nii erineval otstarbel nagu Mustamäe tee ja Linnu tee ristumiskoha lähedal asunud Löwenruh’ suvemõisa.

Meenutame, et suvemõis rajati sinna varsti pärast 17. sajandi keskpaika, imekombel jäi see Põhjasõjas süütamata. 18. sajandil kuulus mõis hilisemale Tallinna kubernerile Friedrich von Löwenile, kelle järgi ta ka oma nime sai.

1798. aastal rajati sinna lõbustus-, kümblus- ja raviasutus. Lisaks oli suvemõisas restoran, kondiitriäri, tantsusaal, keeglirada, lasketiir. August von Kotzebue eestvõttel andis seal etendusi Tallinna asjaarmastajate teater.

19. sajandi algul asus suvemõisas Friedrich Noltkele kuulunud ettevõte, kus valmistati äädikat, šokolaadi ja värve. 1930. aastatel tegutses samas Anna Grafi eeskujulik majand. Veelgi võimsamad väljavaated avanesid Löwenruh’ piirkonnale, kui 1936. aastal ostis selle AS Kopli Kinnisvarad, kes tahtis sinna rajada üle-eestilise tähtsusega aianduskoolituskeskuse.

Ettevõtmisele tõmbasid kriipsu 1940. aasta sündmused. Kuigi uus ajastu ei lisanud enam selliseid värve, nagu võis loota Kopli Kinnisvarade kavadest ja tegudest, väärivad meenutamist ka Nõukogude aja ladestused.

Kommunistlik abimajand

1945. aprillis asus endise Löwenruh’ suvemõisa territooriumil Eestimaa Kommunistliku Partei põllumajanduslik abimajand. Juurviljaaedade kõrval oli seal ka kalakasvandus.

Algul olid abimajandil võimsad laiendamisplaanid ning otse Mustamäe tee äärde kavatseti rajada suur kuurilaadne juurviljahoidla. Õnneks jätkus linna arhitektuuri eest vastutavatel inimestel julgust kavale vastu seista.

1948. aastal EKP abimajand kaotati ning Eesti NSV ministrite nõukogu 5. mai 1948. aasta korraldusega asus suvemõisa maadele Löwenruh’ kalakasvandus.

Sama aasta 18. septembril koostatud aktist selgub, et kalakasvandus allus Tallinna Kalakombinaadile ja kandis nime Tallinna Kalakombinaadi tiigimajand Löwenruh.

Tiigimajandi territooriumil oli mitu elumaja ning isegi sepikoda, ait ja abiruumid tööriistade hoidmiseks. 1948. aastal oli majandil 4 tiiki üldpinnaga 1728 m2 forellide kasvatamiseks. Lisaks sellele oli majandil veel kolm tiiki üldpinnaga 684 m2 ning 9 tiiki (kogupinnaga 1578 m2) kalade talvitamiseks.

Sel ajal kasutati suurt juurviljahoidlat kala-, soola- ja õlilaona ning abiruumis hoiti kuni 400 tonni kalakombinaadi soola. Tiigimajandil oli kaks lehma ja 60 siga. Ainuke transpordivahend oli hobune, kes vedas iga päev kaupa tiigimajandist Kalaranda ja tagasi.

Löwenruh’ majand laienes märgatavalt. Kalatööstuse ministri käskkirjaga 25. märtsist 1949 kohustati tiigimajandi direktorit üle võtma teisel pool Mustamäe teed asunud peremeheta jäänud endised Lobjaka kalatiigid koos 6,2 ha suuruse pargiga.

Hoolimata suurest territooriumist oli tiigimajandis 1949. aastal palgal vaid kuus töölist. Selleks ajaks oli majandi kasutuses juba 25 puude ja sirelihekkidega palistatud tiiki.

Hiljemalt 1950. aasta algul muudeti tiigimajand kalurikolhoosiks Löwenruh. See nimi aga ei püsinud kaua, sama aasta 8. mail nimetati majand Tallinna Kalurikolhoosiks. Peagi jõudis aga dokumentidesse Tallinna Kalamajandi nimi.

Forelle kasvatati kunstlike söötade abil, mille hulka kuulusid ka õlletööstuse jäägid. Vitamiinina lisati söötadele nõgeseid ja sideaineks kasutati jahu. Kunstliku sööda abil kasvanud forell kaalus kaheaastaselt 200–250 grammi. Sama vana jõeforell kaalus vaid 50–70 grammi.

Suvisel ajal, kui ilmad olid palavad ning vesi tiikides kuumenes, ohustas kalu hapnikupuudus. Vastuabinõuna lisati värsket vett. Peale forellide kasvatati kalamajandis ka karpkalu.

Eesti NSV põllumajanduse ministri 2. novembri 1957. aasta käskkirjaga kaotati Tallinna Kalamajand ning see allutati koos kolmes piirkonnas (Mitšurini ehk Vismari 33, Telliskivi 9 ja Pirita tee 22) asuva aiandiga Tallinna puukoolile.

Puukooli ülesandeks oli linna elanike varustamine viljapuude- ja marjapõõsaistikutega, samuti kiviktaimla taimede, lillesibulate ja lilletaimedega. Esimeseks direktoriks määrati Jüri Metsaorg, seejärel Arved Mühle, kelle alluvuses töötas 40 inimest. Puukooli territoorium oli 107,8 ha ja selle keskus asus Löwenruh’ pargis.

Põllumajandusministri 15. septembri 1960. aasta käskkirjaga tuli Tallinna puukooli juurde luua näidisaed puuvilja, köögivilja, mesinduse, iluaianduse, elamute ja asulate ümbruse haljastamise ning muude aiandusalaste paremate näidiste tutvustamiseks.

1960. aasta aruandele lisatud seletuskirjast selgub, et Tallinna puukoolil oli aasta lõpuks juba seitse osakonda. Olgu lisatud, et kompostmulla tootmise osakond asus Löwenruh’ pargist 21 km ja karantiiniaiand 25 km kaugusel.

Edukas sovhoosikeskus

1. märtsil 1961. aastal moodustati Tallinna puukooli asemele Pirita aiandussovhoos. Sovhoosi keskus jäi esialgu Löwenruh’ parki.
Sovhoosi koosseisu kuulus ka kalamajand, kuid kuna see töötas kahjumiga, siis tegevus lõpetati 1961. aastal.

13. novembril 1962. aastal liideti Pirita aiandussovhoosiga Viimsi külanõukogus asuv Viimsi abimajand. Tegemist oli omaaegse Laidoneri mõisaga, kuhu juba 30. detsembril 1940. aastal oli moodustatud Viimsi sovhoos.

1965. aastal viidi aiandussovhoosi keskus üle Viimsi osakonda ja sellega ühines Viimsi kolhoos. Seega oli Löwenruh mitu aastat ka ühe edukama aiandussovhoosi keskuseks.