Kirjutades ja rääkides sündmustest Süürias, saab paraku toetuda vaid sealt põgenenud inimeste ütlustele ja kaudsetele teadetele. Selge on, et olukorra rahunemisest, mida Bashar al-Assadi esindajad kuulutasid juba kuu aega tagasi, pole juttugi. Kirjeldused sõjaväe tegutsemisest on õõvastavad. Kui keegi arvab, et see meid ei puuduta, jäetagu meid meie konnatiigis rahule, võib alati vastu laduda argumente maailma seotusest ja ka väärtustest. Meie oma inimesed on endiselt samas piirkonnas pantvangid ja me ei tea, kas nad asuvad Liibanoni või Süüria territooriumil. Mida teha, on aga kahjuks rahvusvahelise kogukonna jaoks vastuseta küsimus.