/nginx/o/2011/06/07/617278t1hd8dc.jpg)
/nginx/o/2011/06/08/619048t1h567f.jpg)
Transseksuaalide diskrimineerimise lõpetamiseks ei ole vaja lisaõigusi, küll aga on oluline tagada lisameetmed, et transseksuaalid saaksid üldse oma inimõigusi kasutada, leiab Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku büroo nõunik Lauri Sivonen.
Transseksuaalid satuvad tihti tagakiusamise ja vihakuritegude ohvriks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Elame maailmas, kus transseksuaalsed inimesed on diskrimineerimise ja vihakuritegude ohvrid,» tõdes Sivonen tänasel seksuaalvähemuste ja sallivuse teemalisel konverentsil «Erinevus rikastab».
Vastavalt 2007. aastal Suurbritannias läbi viidud uuringule on 25 protsenti transsoolistest vahetanud tagakiusamise pärast töökohta, 64 protsenti transsoolistest meestest ja 44 protsenti naistest on aga kogenud tagakiusamist koolis.
Belgias 2010. aastal läbi viidud uuring näitas, et enamasti ei vii transseksuaalid soovahetusoperatsiooni läbi seepärast, et kardavad teiste inimeste hukkamõistu. Näiteks 56 protsenti pelgab seetõttu töö kaotada, iga teine aga kardab perekonna hinnangut. Enamik (62 protsenti) transsoolistest inimestest Belgias on mõelnud ka enesetapu sooritamisele.
Asi ei ole ainult verbaalsetes hinnangutes – arvestatav osa transseksuaalidest langeb ka vägivaldsete vihakuritegude ohvriks. Kõige rängemate vihakuritegude – transfoobiliste mõrvade ohvriks on 2008. aastast kuni tänaseni Euroopas langenud 41 transseksuaali.
Sivonen märkis, et transseksuaalide mured ei ole pelgalt vähemuse probleem, vaid see puudutab laiemalt ühiskonda. «Peaksime tunnustama sooidentiteedi mitmekesisust. Kui räägime ametlikest eristustest mehe ja naise vahel, siis leian, et alati ei olegi vaja nii rangelt eristada mehi ja naisi,» osutas Sivonen.
Õigus abielluda
Ta toonitas, et rahvusvahelised inimõiguste standardid peavad kehtima ka transsoolistele. Vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu loodud pretsedendiõigusele peavad riigid tunnustama soovahetusoperatsiooni läbi teinud inimesi nende uue soo põhjal.
Sivonen tõi näiteks Christine Goodwini kaasuse Suurbritannia vastu, kus Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas 2002. aastal, et õigus abielluda on kõigil erisoolistel isikutel, vaatamata sellele, kas erisoolisus on bioloogilise päritolu või soomuutuse operatsiooni tulemus. Samuti puudutab transseksuaalide õiguste tagamine ka kõige igapäevasemaid küsimusi nagu tervishoiuteenuste võimaldamine, pensioniõigus, haridust tõendavate diplomite hilisem muutmine jne.
Sivonen pidas vajalikuks inimeste teadlikkuse tõstmist transseksuaalsusest ning transfoobiliste kuritegude lisamist vihakuritegude sekka.
Transseksuaalsuseks nimetatakse seda, kui bioloogiliselt mehe sootunnustega isik tunnetab end peamiselt naisena, või vastupidi, naise sootunnustega isik tunnetab end peamiselt mehena. Transseksuaalsuse puhul on tegemist sooidentiteedi ja bioloogilise soo vastuoluga. Transsoolisteks nimetatakse ka transvestiite, androgüüne jne.