Jäähoki MM-tiitli valem: iga vaba hetk jääl

Eesti Jäähoki Liidu peasekretär (valges) Riho Soonik kinkis Eesti juurtega Leo Komarovile mälestuseks Eesti koondise särgi. Maailmameistrivõistluste võidukarika kõrval istuv Eesti tulevikulootus Robert Rooba vaatas pealt. Foto: Liis Treimann

Kuidas saada jäähoki maailmameistriks? Veidi vähem kui kuu aega tagasi Soomega maailmameistri tiitli võitnud Eesti päritolu Leo Komarov teab vastust: tippu jõudmiseks on vaja kõik vabad hetked uiskudel veeta.

Eesti Jäähoki Liidu korraldatud pressiürituse eel, mille suurima tõmbenumbrina oli kohale kutsutud Slovakkias peetud MMil kuldmedali võitnud Narva päritolu Leo Komarov, lasti parasjagu videolindilt finaalmängu kolmandat perioodi, mille alguses soomlased Rootsi vastu kiiresti 3:1 juhtima asusid.

Põhjanaabrite rõõmujoovastust jälgides kerkisid ilmselt igal vaatajal suunurgad paratamatult taas ülespoole. Kuldse koondise liige Komarov tunnistas isegi, et triumfi tagantjärele vaadates on endiselt väga eriline tunne.

«Ausalt öeldes on see täna esimene kord, kui ma neid momente uuesti näen ja tuleb tunnistada, et võtab külmavärinad peale. Väga võimas,» märkis juba pisikese poisina Soome kolinud Komarov ja vaatas maailmameistrite võidukarikat. «Mõnus tunne on maailmameister olla.»

24-aastase Komarovi sõnul klappis soomlastel seekord kõik. Neil olid tiimis head mängijad – Komarov tõi välja Immoneni ja Granlundi – ning tahe võita.

«Kui finaalis kolmanda perioodi alguses 2:1-le kohe 3:1 järele viskasime (Soome võitis Rootsit lõpuks 6:1 – toim), teadsime, et oleme võitnud. Sellel hetkel muutus usk eriti tugevks,» meenutas Komarov oma karjääri eredaimat päeva.

Komarovil paluti meenutada ka Granlundi väravat poolfinaalis Venemaa vastu, kus noormees litri kepile võttis ja selle venelaste puuri tõstis. Eesti juurtega mehel jagus Granlundi kohta ainult ülistavaid sõnu.

«Täiesti uskumatu värav, igaüks sellega hakkama ei saaks. Ta vääris suurt aplausi,» kommenteeris Komarov. «Tehniliselt saaksin ka sellega hakkama, aga leida selline julgus, ja nii tähtsal hetkel. Fantastiline.»

Kuidas aga on nii, et üks Eestist pärit jäähokimängija on jõudnud maailma kõige teravamasse tippu, samas kui Maarjamaa enda jäähokikoondis võib nii kõrgest mängust vaid unistada? Üks põhjusi peitub samuti pressikonverentsist osa võtnud 17-aastase eestlase Robert Rooba sõnades, kes Espoo Bluesi eest mängides B-klassis Soome meistrivõistlustel kulla võitis.

«Kui siin on tegemist väga väikse spordialaga, mida keegi kuskil teeb, siis Soomes on see kultuuri osa,» märkis Rooba.

Teine, märksa olulisem põhjus on proosalisem. Nagu Komarov ja Rooba, nii kinnitas ka Helsingi IFK ridades Soome jäähokimeistriks tulnud 23-aastane Paides sündinud Siim Liivik, et tippu viib ainult visa töö.
«Esimesed uisud olid ilu­uisutamise jaoks mõeldud ja kaks numbrit suuremad, kuid ikka tahtsin mängida. Me ei mänginud väikeste poistena autodega, meie mängisimegi jäähokit,» kinnitas nelja-aastaselt Eestist ära kolinud Liivik, kellele sekundeeris Komarov. «Tõepoolest, kõik vabad hetked veetsime jääl.»

Mis puutub Komarovi järgmisesse hooaega, siis tema kinnitas, et jätkab ka tuleval hooajal Euroopa tugevaima turniiri KHLi meeskonnas Moskva Dinamo.

«Mul oli küll ühelt NHLi klubilt päris hea pakkumine, kuid otsustasin Dinamosse jääda, et veel üks aasta Oleg Znaroki käe all mängida. Ühe aasta KHLis arenedes läheksin NHLi veelgi parema mängijana,» arvas Komarov.

Rooba jällegi märkis, et on sõlminud 2+1 lepingu Espoo tiimiga. Järgmisel hooajal tahab ta tegusid teha juunioride A-klassis ehk veidi vanemate seas kui lõppenud hooajal, ülejärgmisel aga juba täiskasvanute liigas jala ukse vahele saada.

Siim Liivik ei välistaks tulevikus Eesti koondisesse tulekut