Tiit Land: tahame muutuda rohkem teadusülikooliks

Tallinna Ülikooli rektor Tiit Land ülikooli uue loomemaja nurgakivi panekul eelmisel nädalal. «Olen nõus, et ajude ja betooni vahel peab olema tasakaal, et laborid ega aparatuur ei seisaks tühjana,» märgib ta. Foto: Peeter Langovits

Tallinna Ülikooli peetakse humanitaarülikooliks, kuu aega tagasi ametisse astunud ülikooli rektor Tiit Land on aga maailmatasemel keemik, kes tahab kindlustada Tallinna Ülikooli rolli universaalülikoolina.

Haridusministeerium ja minister Jaak Aaviksoo on öelnud, et Eestis on liiga palju õppekavasid, liiga palju dubleerimist. Olete nõus?

Jah, Eestis on 600 õppekava…

Aga kui palju tegelikult võiks olla?

Võiks vabalt vähendada 300 peale.

Üks konkreetne asi, mida õppekavade vähendamise kontekstis on mainitud – teoreetiline füüsika Tallinna Ülikoolis. Kas see ala peab teil olema?

Ma arvan, et see peaks jääma.

Samas on Tallinna Ülikool ka ise tunnistanud, et füüsika riiklikku koolitustellimust (20 lõpetajat) pole tegelikult täidetud.

Meie ettepanek on, et tellimuse vähendamine kümne võrra poleks mõistlik, võiks vähendada viie võrra.

Aga ikkagi, miks peab füüsikateadust õpetama Tallinna Ülikoolis, Tartus seda niikuinii juba tehakse?

Siin tulebki vahet teha õpetamisel ja teadusetegemisel. Need kaks asja ei saa olla lahus. Teadustöö on see, mis annab õppetööle lisaväärtust. Tallinna Ülikoolilt oodatakse, et võtaksime vastutuse õpetajakoolituses (tunnistan, et viimaste aastate kiire arengu juures on see jäänud natuke tagaplaanile), sealhulgas siis valmistaksime ette füüsikaõpetajaid.

Kui meil on aga olemas füüsika õppekavad, siis peab meil olema teadus, mis seda toetab. Me ei tee eraldi eesmärgina füüsikateadust, vaid räägime sellest, et meil on vaja mõlemat koos.

Tallinna Ülikooli maine on humanitaarülikooli oma ja teie ülikooli viimaste aastate laienemised – meedia ja film, õigus­teadused, sotsiaalteadused – tunduvad loomulikud. Aga miks peab hoidma siin ka loodus- ja reaalteadusi? Eesti on ju väike, kõik koolid ei pea kõike õpetama.

Kui tahame koolitada täppis- ja loodusteaduste õpetajaid, peavad meil olema ka füüsika ja bioloogia. Gümnaasiumi füüsika on üsna raske ain­e, me ei suuda magistriõppes koolitada füüsikaõpetajat, kellel pole füüsikas bakalaureusekraadi.

Gümnaasiumi keemia-, füüsika- või matemaatikaõpetaja peab olema õppinud süvendatult neid aineid. Teadustöö kuulub aga orgaaniliselt selle õpetamise juurde.

Täiesti nõus, et mõttetu dubleerimine on halb. Riigi jaoks võiks olla odavam õpetada ühte ainet ainult ühes koolis, aga me kitsendame sellega tudengite valikuvõimalusi. Me ei saa sundida neid jõuga minema Tartusse õppima.

Vaatan teie kabineti aknast välja ja näen, et Tallinna Ülikool ehitab, hooned kerkivad iga nurga peal. Tihti räägitakse, ning just teadlased ning haritlased, et Eestis investeeritakse liiga palju betooni, tellistesse ja klaasi, aga liiga vähe ajudesse. Kas Eesti ülikoolid ehitavad liiga palju?

Neid asju ei saa vastandada. Ülikoolide puhul on see erinev, aga Tallinna Ülikool ei ole võrreldes teistega betooni väga palju investeeritud. Betooni investeerimine on mingil hetkel vajalik.

Küsimus on sellest, kas proportsioonid on paigas. Kui ringi liikuda, siis jah, majad on uhked ja nende majade ülalpidamine on kulukas.

Meie töötajate ja üliõpilaste arv on viimastel aastatel suurenenud. Me tunneme ruumikitsikust. Aga olen nõus, et ajude ja betooni vahel peab olema tasakaal, et laborid ega aparatuur ei seisaks tühjana. Olen aru saanud, et ka riik muudab prioriteete, et nüüd peaks suund minema rohkem ajudele ja vähem betoonile.

Läbi aastate on jäänud mulje, et Tallinna Ülikool on liikunud üha enam universaalülikooli mudeli poole, nagu juba teine Tartu ülikool. Mis suunas Tallinna ülikool võiks edasi minna?

Jah, oleme saavutanud universaalülikooli seisundi. Uusi alasid me juurde ei plaani. Praegu sooviks keskenduda sellele, mis me praegu oleme.

Kui Tartu Ülikooli nimetatakse teadusülikooliks, siis Tallinna oma veel mitte. Kas ka Tallinna Ülikool võiks muutuda rohkem teadusülikooliks?

Kindlasti. Meie teadustööde maht suureneb, selles osas liigume. Üks meie prioriteete järgmisteks aastateks ongi doktoriõpe.

Mitut avalik-õiguslikku ülikooli Eesti vajab? Pakun välja sellise versiooni, et las jääbki alles Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool ja Tallinna Ülikool…

See on selline poliitiline küsimus. Ma ei oska öelda. Arvan, et Eestis võiks olla ülikoole siiski rohkem kui kaks-kolm. Praegu ei näe ma põhjust, miks peaks kunstiakadeemia või muusikaakadeemia kellegagi ühinema. Mis puutub maaülikooli ja Tartu Ülikool, siis las see jääb nende omavaheliseks läbirääkimiseks, kuigi Tartu-suuruse linna puhul võiks ülikoolide ühinemisest sünergia küll tekkida.

Mis on Tallinna Ülikoolis need alad, mis ei peaks siin olema, mis on mingi ajaloolise pärandi või ühinemise käigus tekkinud?

Meil ei ole selliseid alasid, mida me kindlasti ei vaja. Turg dikteerib selle, mida meil vaja pole. Kui õpilasi pole, siis neid alasid meil pole vaja. Mulle tundub, et meil on asjad paika loksunud.

Turust rääkides, millised on need alad, kus üliõpilaste arv on vähenenud kriitilise piirini?

See ei puuduta ainult Tallinna Ülikooli, aga rohkem võiks olla üliõpilasi loodusteadustes. Meie puhul käib see näiteks keemia- ja füüsikaõpetajate koolituse kohta.

Gümnaasiumis on õpetajate tuba see koht, kus õpetajad räägivad omavahel, kui lollid on õpilased. Õppejõud ülikoolis kiruvad samamoodi jälle üliõpilasi. Kui lollid või targad Eesti üliõpilased siis ikkagi on?

Eesti kõrghariduse tase on hea. Hindan seda ka oma kogemust kasutades. Alati võiks olla parem, aga see on täiesti võrreldav teiste riikidega.

Aga kui sama asja teise nurga alt vaadata – olen kuulnud, et Eestis pole probleemiks mitte rumalad üliõpilased, vaid see, et Eestis on palju nõrku ja väga nõrku õppejõude. Nõrkade õppejõududega on aga nii, et neid ei mõjuta ega muuda enam kuidagi paremaks.

Tõesti, neid ei muuda enam kuidagi paremaks. Et teha teadust, on vaja raha. Teadustöö rahastamine on projektipõhine.

Teadustöö efektiivsust võib mõõta publikatsioonide arvu järgi või siis ka selle järgi, kui palju on publikatsioone kulutatud raha kohta.

Tõsi, publitseerimise arvust üksi ei piisa, kui üks teadlane publitseerib kümne aasta jooksul keskmiselt kümme artiklit aastas, aga kui tal tsiteeringuid selle kümne aasta jooksul pole, siis tekib muidugi küsimus, mis on tema tegevuse mõte. Sellisel juhul võib küll öelda, et ta toodab makulatuuri.

Kui palju seda makulatuuri Eesti teaduses on?

Seda on väga raske hinnata. Ma ei tahaks üldistada…

Kui suur on konkurents õppejõu kohale? Küsin seda ka meie õppejõudude-teadlaste kvaliteedi kontekstis, sest muidu on ju väga hea üksteisele õlale patsutada ja öelda, et ega meil väga viga polegi, et Eesti kõrghariduse tase on hea…

Ega valikut veel väga ei ole, aga me oleme arengu selles etapis, kus ei saagi väga palju oodata.

20 aastat on Eesti kõrgharidussüsteem iseseisev olnud, meil pole veel lihtsalt tekkinud piisavalt palju uusi doktorikraadiga inimesi, kelle vahel valida. Pealegi lahkub osa ka välismaale.

Kui palju saab teie ülikoolis palka dotsent ja kui palju professor?

Ülikool on sätestanud miinimumpalgad. Meil on dotsendi miinimumpalgaks, kui veel kroonides rääkida, 15 000. Professoril 20 000. See on bruto-miinimumpalk. Keskmised palgad on kõrgemad.

Millised on Tallinna Ülikoolis need tipud, kellele olete valmis maksma ükskõik kui palju, peaasi et ta ära ei läheks?

Meil on mitu õppejõudu-teadlast, kes on tulnud välismaalt ja kellele maksaks ükskõik kui palju, aga nad pole küsinud. Nad on oma palgaga rahul.

Ühe näitena võib tuua ökoloogiainstituudis töötava jaapani päritolu Ameerika ökoloogi Shinya Sugita, kel on ka väga kõrge tsiteeritavuse indeks – see näitab mõjukust. Sugita on vanemteadur, aga tema töötasu on võrreldav väga heade professorite omaga.

Varem ilmunud: «Andres Keevallik: kõrgkoolid peavad erialasid kärpima» (01.06.2011), «Alar Karis: Eesti ülikoolide vahel valitseb usaldamatus» (23.05.2011)