Veidi üle kuu aja tagasi avatud Põhuteatri ümbrus on linnaelanike poolt veel suuresti avastamata, ehkki tegu on omamoodi idüllilise oaasiga keset linnasüda.
Põhuteatri vaikelu on linlastel avastamata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Argipäevasel lõunaajal on Skoone bastionil täielik vaikelu – vali linnulaul, õitsevate taimede ja kõrbeva muru lõhn ning inimtühjus.
Põhupeenral on kartulivõrsed juba tärganud. Lapsesuuruste nuppudega malelaud ootab mängijaid. Suur külakiik ootab noori, kel soovi suure hoo pealt põhuhunnikusse hüpata. Põlispuude varjus ootavad pargipingid sooja suvetuulekese ja vaikuseoaasi nautijaid.
Vaid mäe jalamil musta maja sissepääsu ja kohviku ümbruses võib märgata üksikuid inimesi. Lähemal uurimisel selgub, et needki pole siia mõnusat suvepäeva veetma tulnud linlased, vaid puhkepausi pidavad teatritöötajad-näitlejad. Kohviku laudade taga istub 4-5 sülearvutiga inimest. Teatriseina veerel võtab päikest naine, kes kõnetamisel teatab inglise keeles, et teeb teatris tööd.
Maja ees klopsitakse midagi, ilmselt rulatajate või ratturite trikitamise rampi. Põhuteatri lahtistest tagaustest kantakse midagi sisse-välja, seletatakse ja arutatakse. Enamik, kes siin liiguvad, on avalikkusele teatrietendustest tuttavad näod.
Ometigi ootavad kohvikulauad, liivakast ja puhtad murulapid vaba aja nautijaid. «Nädalavahetuseti on rohkem inimesi, aga tööpäeviti on tõesti vaikus. Enne etendust tullakse küll varem kohale,» räägib kohvikutöötaja. «Tundub, et inimesed pole seda kohta veel avastanud.»
Tänasest on Põhuteatri liivakastis lisaks mänguasjadele üles pandud veel üks põnev objekt – veetünn, millest pumpa keerates vesi välja tuleb! Puhas kuuma ilma lustimise koht – ja kui lihtsalt märga liiva saab!