Kuidas saada hakkama hinnete ja koolikatseteta?

Aarhusis asuva Læssøesgade kooli 8. klassi õpilased inglise keele tunnis Morten Barasinski juhendamisel uusi teadmisi omandamas. Foto: Alo Raun

On üks riik maailmas, mis on läinud hariduseluga eksperimen­teerimisel Eestiga võrreldes kaugemale kui keegi teine. Seal ei panda reeglina enne 8. klassi hindeid, Eesti kooli moodi katseteta pääseb nii 1. klassi kui gümnaasiumi, tunnis võib istuda mütsiga ning kodutöö tegemata jätmise eest ei pruugi noomida saada. Kas Eesti peaks valima sarnase arengutee, käis uurimas Alo Raun.
 

«Taani koolis on väga oluline õppida erinevaid oskusi,» räägib kuningriigi suuruselt teises linnas Aarhusis asuva Læssøesgade põhikooli inglise keele õpetaja Morten Barasinski. «On tähtis, et lapsed õpivad olema loovad ja sotsiaalsed. Need on meie süsteemi kaks olulist eesmärki. Me ei õpeta Taani koolis ainult konkreetseid aineid ja nende peensusi.»

Sama räägivad ka hariduse asjatundjad – kui Eestis on põhikooliõpetajate fookuses harjumuspäraselt faktiteadmised, siis Taanis sotsiaalselt toimiva õpikeskkonna loomine. Eesti kool mõõdab tulemust, Taani oma hindab protsessi ennast.

Aineteadmiste ammutamisega paralleelselt õpivad lapsed olema osa kogukonnast, arvestama teistega, langetama otsuseid konsensuslikult, tegema meeskonnatööd ja hindama demokraatlikke väärtusi.

Mõni ime siis, et taanlased ise teatavad uhkusega, et nende lastel on tavalisest paremad teadmised demokraatiast, hästi arenenud kriitiline mõtlemine ja nad on kooliga rahulolemiselt maailmas esirinnas.

Piitsa asemel präänik

Õpetajad tegelevad iga lapsega personaalselt, üritades tekitada temas motivatsiooni koolis käia lähtuvalt sellest, mis teda konkreetselt kannustab. Selleks tarbeks on klassijuhataja tihedas kontaktis ka vanematega, kellega koostöös seatakse lapsele personaalseid eesmärke. «Õpetaja ülesanne on soodustada lapse loomulikke andeid, eesmärgiga last vabastada,» on kirjeldanud haridusteadlane Lotte Rahbeck Schou niisugust haridusmudelit.

Tema sõnul on seda tüüpi haridussüsteemi põhimõisted vastutus oma õppimise eest, eneseaktiivsus ja lapse käsitlemine tervikuna. Kooliskäimine üritatakse muuta võimalikult valutuks, piits asendatakse, kui vähegi võimalik, präänikuga. Õpetaja on sealjuures justkui terapeut, laste valgustaja, iseendast teadlikuks saamise soodustaja. Selles mõttes meenutab Taani riiklik põhikool meile paljus Waldorf-kooli.

Keskkool asub aga Folkeskolest eraldi ning on rohkem Eestiski tuttava kooli nägu või õigemini sellise gümnaasiumi moodi, millised seati meil käimasolevat koolireformi ette valmistades ideaaliks – põhikoolist lahus ja paljude õppesuundadega.

Ka numbriliste hinnete panemisega viivitatakse Taanis just seetõttu, et hinded võivad hakata õõnestama noore enesekindlust, võtta motivatsiooni õppida ja elus hakkama saada. «Hinded on loodud paljastama vigu, mitte motiveerima,» räägib Aarhusi hariduselu juhtiv abilinnapea Jacob Bundsgaard Johansen.

Tema sõnul on tähtis, et iga laps avastaks endas peituva potentsiaali ega laseks sellel raisku minna.

«Igaüks on andekas omal moel,» võtab ta kokku Taani haridusfilosoofia ühe olulisema alustõe. Just sellisest juhtmõttest on kannustatud ka lähenemine, kus on erilise tähelepanu alla seatud lapsed, kelle vanematele koolis ei meeldinud ning kes ei ole ka ise hiljem elus väga edukad olnud.

Leitakse, et niisugused lapsed vajavad enim tunnustust ja kooli tuge. Kui neile pandaks hindeid, nagu Eestis, oleks need sageli kehvad, see aga rööviks isu õppida ning nii lõpetaksid nad samas nõiaringis, kus nende vanemadki.

Kui laps käitumise tõttu või mõnel muul põhjusel siiski koolist välja langeb, võib ta minna tootmiskooli, mis mängib sarnast rolli meie kunagise Puiatuga. Tavapärase koolipingis õpiku taga istumise asemel töötavad noorukid seal meistri käe all ning omandavad tarkusi praktilist tööd tehes.

Niisugust kooli paari aasta eest kaemas käinud, Viljandimaal asuva Kildu põhikooli direktori Enn Siimeri sõnul on see edukas lahendus, mis vääriks Eestiski katsetamist. Endised probleemsed õpilased olevat olnud ootamatult innukalt töö kallal – kes suurt jahti remontimas, kes kohalikule metallifirmale rakiseid valmistamas, kes köögis koolile süüa tegemas.

Õpetajalgi suur vabadus

Siiski ei ole Taani täielikult pehmete meetmete usku. Aarhusi hariduselu juhtiva abilinnapea Jacob Bundsgaard Johanseni sõnul on numbriline hindamine mõistlik, kui seda tasakaalustavad ülejäänud hindamismeetodid. «Laps peab teadma, kuidas tal läheb, kas mõnele ainele tuleks rohkem aega pühendada, kus asub ta võrreldes klassikaaslastega,» leiab ta.

Lisaks nii-öelda positiivse programmi kasutamisele on Bundsgaard Johanseni sõnul aidanud hinnete tähtsust koolis vähendada erinevad testid, mida koolis tehakse 2.–8. klassini.

Teste tehakse arvutis ja need kohanduvad vastavalt õpilasele – kui ta vastab küsimusele valesti, tuleb järgmine küsimus lihtsam jne. Nii ei saa testitulemusi omavahel kõrvutada, kuid need annavad õpetajale hea võimaluse lapse taset hinnata ning tagasisidet anda ja edasist tegevust kavandada.

Näiteks 7. klassis tuleb läbida inglise keele test ning aasta hiljem mõõdetakse taani keele lugemisoskust, geograafia, bioloogia ja füüsika-keemia taset. Säärased testid on olulised ka seetõttu, et Taani koolis on õpetajal Eesti mõistes väga suur vabadus ise õppekava koostada ja metoodikaid valida.

Põhikooli lõpetamiseks peavad lapsed tegema koguni seitse eksamit, millest viis on ette antud ja kaks valitavad. Kohustuslikest kolm on suulised ning vabalt valitavatest üks humanitaar- ja teine reaalvaldkonnast.

Eksamid on põhikooli lõpetamiseks kohustuslikud, et tagada saadud hariduse tase. Huvitav on aga see, et kui klassijuhataja hindab lapse gümnaasiumiküpseks, piisab tal edasi õppima minemiseks üksnes sellest, et on kõik lõpueksamid positiivsele hindele teinud.

Sel moel täidetakse ära umbes 40 protsenti gümnaasiumikohtadest. Ülejäänud – kes pole kõiki eksameid edukalt läbinud või kelle puhul õpetaja soovitust ei anna – läbivad sisseastumiskatsed.

Üheksa aasta jooksul tekkinud lünkade katmiseks või elu üle järele mõtlemiseks ja endas paremale selgusele jõudmiseks on lahendusena võimalik jääda Folkeskolesse ka vabatahtlikku 10. klassi.

Samas ei võeta seda Taanis kui istumajäämist, vaid kui ühte normaalset alternatiivi, kust on võimalik liikuda edasi gümnaasiumi, kus läbida kaheaastane programm. Istumajäämist tuleb Taani süsteemis ka üliharva ette – ainult siis, kui lapsevanem ise seda õigeks peab.

Gümnaasiumi pääseb lihtsalt

Kui uskuda Aarhusis asuva Læssøesgade kooli 8. klassi õpilasi, ei ole gümnaasiumi (või sellega analoogsetesse õppeasutustesse, näiteks tehnikakooli) minek midagi hirmutavat. Põhimõtteliselt peaks kõik õpilased pääsema edasi õppima just sellesse kooli ja sellele erialale, mis neile huvi pakub.

Kui tekibki kuskil natuke suurem tung, siis saavad eelise need, kes elavad koolile lähemal.
Samas olevat gümnaasiumid vähemalt Aarhusis üsna võrdsel tasemel, nii et kui noor ühte ei saa, on teisega ka rahul. «Mõnel koolil on veidi halvem maine kiusajate tõttu,» rääkis Simon Høgh. «Kuid samas on seal head õpetajad,» tõi tema klassikaaslane Thor Emils Andersen kohe tasakaalustava näite.

Samas klassis õppiv Morten Jørgensen rääkis, et teistes koolides õppivate sõpradega tuleb vahel ikka jutuks, kellel on paremad õpetajad ja kuidas üldse teises koolis on. Tema sõnul saab määravaks sel juhul pigem see, milline kool on värskemalt remonditud, mitte sisulised tasemeerinevused.

Læssøesgade kool on tema hinnangul selles suhtes veidike kehvemas olukorras. Samas tõid õpilased uhkusega välja, et nende kool oli üks esimesi, kus võeti kasutusele smartboard’id ehk interaktiivsed puutetahvlid (projektor projitseerib arvuti pildi interaktiivsele puutetahvlile, mis töötab nii monitori kui ka tahvlina).

Kuuldes, et Eestis pääseb nii gümnaasiumi kui isegi 1. klassi sageli katsetega, olid lapsed vägagi hämmeldunud. Neile tundus arusaamatu ka kartus, et kui katseid pole, kirjutavad lapsevanemad oma võsukese mõne kooli lähedale sisse, et see ikka just sinna sisse saaks. Nende sõnul peavad Taani koolid vastama riiklikele standarditele ning igas gümnaasiumis on võimalik saada head haridust vastavalt oma valikutele.

Noorukitel oli oma seisukoht ka hinnete küsimuses. Kui Læssøesgade kooli 7. klassi õpilased leidsid valdavalt, et on Taani hindamissüsteemiga rahul, siis 8. klassi omad olid reformialtimad. Nad leidsid pärast veidi enamat kui pooleaastast hinnete saamist, et neid oleks võinud hakata ikka varem panema. Enamik õpilastest pidas optimaalseks piiriks 7. klassi – et oleks aasta võrra rohkem aega harjuda.