Tehnikaülikooli rektor Andres Keevallik räägib, kuidas vähendada ülikoolide dubleerimist, mida ühendada ja mida mitte. «Peame mõtlema selles suunas, milline optimaalne kõrgharidusmaastik Eestis võiks olla,» märgib ta.
Andres Keevallik: kõrgkoolid peavad erialasid kärpima
Millised on need Eesti ülikoolid, mille olemasolu on vältimatu? Mida ei saa ühendada, liita ega ära kaotada?
See on väga raske küsimus…
Ma pakun ühe variandi. Need on Tartu Ülikool, tehnikaülikool ja Tallinna Ülikool?
Kindlasti on selles nimekirjas ka muusikaakadeemia. Need sündmused, mis kunstiakadeemia ümber käivad, võivad mingite hariduspoliitiliste lahendusteni viia.
Aga näiteks kunstiakadeemia, miks ei võiks selle ära jagada tehnikaülikooli, Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli vahel?
Põhimõtteliselt oleme seda varianti ka lauale pannud, mitte küll sundides, aga näiteks Soome ju läks seda teed Aalto ülikooliga – ühendas tehnika, majanduse ja kunsti. Tehnikaülikoolis on meil majandus juba olnud 70 aastat, nii et selline kooslus oleks loomulik.
Olete seda ideed kunstiakadeemiaga koostöö või ka näiteks liitmise osas välja pakkunud?
Jah, oleme küll. Nii mina kui eelmine rektor.
Lõpuks on selle looga samamoodi nagu Tartu Ülikooli ja maaülikooli liitumisega. Tartu Ülikool ütleb, et see on hea idee, aga maaülikool või kunstiakadeemia elu sees ei toeta seda kava.
Nii ta on. Pall on riigi käes. Riigil on hoobasid, millega sellist konsolideerimist soodustada või teatud juhtudel isegi kehtestada.
Tartu Ülikooli rektor Alar Karis ütles, et ülikoolide vabatahtlik koostöö ei toimi.
See on õige. Olen samal seisukohal. Aga Tartu Ülikooliga on meil praegu väga hea koostöö. Meil on neli ühist õppekava, doktorikoolides ühistegevused ja ka mitmetes teistes ettevõtmises.
Kas asi on siin ka selles, et Tartu Ülikool ja tehnikaülikool on suured, kes ei karda, aga väiksemad ülikoolid kardavad koostööd, sest võivad näha selles esimest sammu ärakadumise või ühendamise teel?
Jah, nad kardavad. See kartus on loomulik ja ka põhjendatud. Ma rõhutan diskussiooni vajadust. Me peame kõik oma seisukohad lauale panema ja mõtlema selles suunas, missugune optimaalne kõrgharidusmaastik Eestis võiks olla.
Mida teie arvate, kas maaülikooli olemasolu iseseisva asutusena on vältimatu?
Vältimatut ei ole siin midagi. Omal ajal maamajandusega seotud alad olid ju Tartu Ülikoolis. Kõik sõltub sellest, kuidas läbirääkimised võiksid minna. Meie oleme seda meelt, et oleme valmis panustama Lõuna-Eesti regioonis tehnikaalade arendamisse.
Kui tehnikaülikool läks Tartusse, siis te ise ütlesite, et see võeti väga valuliselt vastu. Kust see valu tuli?
See tuli ametnike poolt, sealt jõudis edasi riigiametnike juurde, seda on väga raske ütelda. (Keevallik muigab kavalalt – toim).
Olete öelnud, et kui tehnikaülikool läks Tartusse ning rajas sinna oma kolledži, siis teile vastukaaluks loodi maaülikooli juurde tehnikakolledž.
Jah, see oli otseselt meile vastukaaluks. Maaülikooli juures tekkis maailmas esimesena (Keevallik jälle naerab – toim) tehnotroonika eriala. Lõpuks on see absurdne dubleerimine. Meil õpetatakse ehitust, seal õpetatakse maaehitust jne.
Ühe teise suure ülikooli rektor ütles, et Eestis on praegu umbes 600 õppekava, et neid on arutult palju ja alles võiks jääda ehk 300.
Neid on tõesti arutult palju. Me ise tegime 2000. aasta algul väga suured erialade kärped. Ülikoolid peavad uuesti seda teed minema. Ka meie tehnikaülikoolis kavatseme erialasid kärpida.
Mis alad need on?
Meil on näiteks plaan küpsemas, kavatseme kokku panna elektrimasinate ja elektriajamite instituudi. Samuti energeetikateaduskonnas asuva mäeinstituudi ja veel eraldi asuva geoloogia instituudi. Pole välistatud ka, et infotehnoloogia, majanduse ja sotsiaalteaduste osas peame asju ühendama.
Mis neid ühinemisi põhjustab? Kas teil pole piisavalt õppejõude? Piisavalt üliõpilasi? Piisavalt raha? Ei suuda tagada kvaliteeti?
Need kõik kokku. Peame garanteerima kvaliteedi ja kvaliteedi jaoks on vaja kriitilist massi.
Tallinnas on lisaks tehnikaülikoolile olemas ka tehnikakõrgkool. Mis on selle asutuse mõte?
Seal pakutakse rakenduslikku tehnikaharidust…
Kas tehnikakõrgkool võiks olla teie ülikooli üks kolledž?
Jah, põhimõtteliselt võiks olla. Oleme sel teemal omavahel ka rääkinud. Vahepeal oli väga aktuaalne ja ma arvan, et siiani on aktuaalne mereakadeemia ühendamine tehnikaülikooliga. Kui oleks poliitilist tahet, võiksid need olla tehnikaülikooli juures.
Tehnikaülikool õpetab õigust, Tallinna Ülikool õpetab õigust ja ka Tartu Ülikool õpetab õigust, kuigi õigusteadust vist tehakse ainult Tartus?
Jah, see on ka kahetsusväärne dubleerimine. Meie nišš on siiski tehnoloogiaõigus. Samas dubleerimisega on ka nii: mõned on avaldanud arvamust, et ühte ja sama eriala võiks Eestis õpetada ainult ühes kohas. Seda ma ka ette ei kujuta. Tuleb arvestada ka, et eri regioonidest on inimestel väga raske Tallinna või Tartusse tulla.
Olete öelnud, et Eesti kõrghariduses on ehitatud infrastruktuuri, kuhu nüüd pole inimesi ja raha ülalpidamiseks leida?
Näiteks on raskusi veterinaarial Tartus. (Keevallik toob veel mõningaid näiteid ja oletusi, kuid avalikult ei soovi sellest rääkida – toim.) Üldiselt on paljude suurte hoonete ülapidamisega ülikoolidel keeruline.
Enamik Eesti professoreid kinnitatakse konkursita, ainult üks inimene kandideerib.
Jah, see on probleem. Ka meil on see tihti probleem. Kahjuks on tõesti nii, et me ei saa valida parimat, vaid peame võtma ainukese, kes on. Viimastel aastatel on konkurents hakanud suurenema, eriti nendele professuuridele, kus võtame inimesi välismaalt.
Ma ütlen otse. Ma saan aru, miks majandusteadus on tehnikaülikooli juures, aga ma ei saa väga hästi aru ja olen ka kõhklev, miks peaks tehnikaülikoolis olema sotsiaalteadus. Ma saan aru, et see on teile majanduslikult kasulik, sest seal õpivad üliõpilased, kes ise maksavad?
Nojah, teaduskondadele ja ka ülikoolile on see tõesti teatud mõttes kasulik. Riiklik koolitustellimus on meie majandusele ja sotsiaalteadusele suhteliselt väike. Samas, kes ikka tahab juurat õppida, siis paljudele on Tartusse minek majanduslikult keeruline.
Kui räägime erialade dubleerimisest, ei pea me otsima miinimumi, vaid optimumi. Kui räägime õigusest, siis meie põhiline koht peaks olema tehnoloogiaõigus. Tõsi, Audentese ostmisega oleme sellest nišist vahepeal natuke välja läinud.
Te olete mitu korda maininud nii ülikoolide kui ka kõrgkoolide puhul ühendamisvajadust. Samas tunnistagem: kui te ütlete avalikult, et kunstiakadeemia võiks teiste ülikoolide vahel ära jagada, siis tõuseksid nad tagajalgadele.
Nii ta on ja eks seda tagajalgadele tõusmist on ka olnud. Me oleme näiteks mitu korda öelnud, et tahaksime koolitada arhitekte.
Te sooviksite endale arhitektuurieriala?
Jah, oleme valmis arhitektuurieriala enda juures avama. Muuseas, enne 60. aastaid oligi arhitektuur tehnikaülikooli juures. Nüüd on ka Eesti Ehitusettevõtte Liit teinud mitu korda ettepaneku, et arhitektuuri võiks tagasi tuua tehnikaülikooli juurde. Oleme valmis selle eriala uuesti siin avama…
Vabatahtlikult see ei toimu…
Vabatahtlikult ei toimu, aga oleme valmis avama ühisõppekava ka koos kunstiakadeemiaga.
Kas nad on nõus?
Põhimõtteliselt on nõus, aga lahinguväli on siin laiem. On ju ka tehnikakõrgkoolis arhitektuuriala, mis on rakenduslik. Tööturul on nad tegelikult nõutud spetsialistid, aga nad on sundseisus, sest pole just nagu täisväärtuslikud arhitektid, nad peavad oma projektidele võtma kunstiakadeemia arhitekti allkirja.
Meie oleksime valmis ka niisuguseks sammuks, et võtaksime tehnikakõrgkooli arhitektuurieriala enda juurde.
Sellega poleks ei kunstiakadeemia ega ilmselt ka Eesti Arhitektide Liit nõus?
Ei ole jah, eks see on konkurents.
Tundub, et selles suures debatis ülikoolielu korrastamisel võib mängijad laias laastus jagada kaheks. Ühed on rünnakul, soovivad muutusi – need on Tartu Ülikool ja tehnikaülikool. Tallinna Ülikooli positsioonist ei saa ma aru, aga kindlasti on kaitsepositsioonis maaülikool ja kunstiakadeemia.
Teil on õigus. See on päris õige arusaam. Nemad on kaitsepositsioonil. See on päris adekvaatne olukorra kirjeldus.